Paprikast

Et väike nõuanne kui majapidamisse on siginenud paprika või paar.

Tuleks isendid terava  noaga neljaks või kaheksaks lõigata - võtab vähem ruumi prügikastis.

Pärast muidugi tuleks nuga ja lõikelaud hoolikalt sooja vee ja feiriga ära pesta.

Asjast

Tegelikult me teeme süüa küll ja mõnda on isegi pilti võetud aga no ei ole seda viitsimist siia ülesse panna.

Rikkalik toorjuustu-šokolaadi kook

On ju paljutõotav pealkiri? Palju parem kui see, mis ema välja pakkus, et tal on kolm kilo kohupiima, teeme porganid kodujuustu kooki. Jube. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peab soolaseid ja magusaid asju kokku panema või siis tegema nii, et magusana mõeldud asi maitseks "mõnusalt hapunana". Mida kurdadit, kui asi on magusaks mõeldud, siis olgu magus kah. Just oli meil emaga diskussioon sidrunikoore kasutamisest kohupiima koogi puhul. Minu meelest on täitsa mõttetu sinna sidrunikoort panna kui pärast pole kook enam magus nagu üks õige kook olla võiks, vaid pigem hapu. Aga noh, maitse asi.

Kõnealuse toorjuustukoogi retsept oli Oma Maitse ajakirjas (Andresel käib see loomulikult, mitte minul). Vaja on kilo toorjuustu, 200 gr hapukoort, 50 ml 35% koort, 3 dl suhkrut, 1 tl vanillisuhkrut, 4 muna, 1 pakk šokolaadimaitselisi küpsiseid, 80 gr võid, 100 gr valget šoksi, 100 gr täispiimašoksi ja 70 gr tumedat  šoksi. Koogi põhjaks tuleb purustatud küpsised (mina kasutasin Kalevi omi) segada sulatatud võiga. Peale poole küpsise purustamist oli mul käsi surnud, seega läksin riivimise teed. Võid panin omavoliliselt umbes sama palju juurde kuna seal ei tekkinud muidu mingit massi, mida vastavalt instruktaažile lahtikäiva vormi põhja suruda, vaid lihtsalt pudi. Toorjuust, koored, muna ja suhkrud tuli omavahel segada ja segu kolmeks jagada, igale osale siis juurde erinev sulatatud šokolaad. Kihild laduda koogivormi suunaga tumedamalt heledamale. Siis tunniks ajaks ahju 175 kraadi juurde, peale seda lasta ahjus jahtuda ning tõsta külma.

Maitse tuli hea, rikkalik on selle koogi kohta tõesti õige öelda. Aga ausalt öeldes saaks sama tulemuse kui kasutada vaid 300 gr toorjuustu ning teisi aineid ka vastavalt vähendada, võiks kasutada ka vaid ühte sorti šokolaadi. Tulemus ei oleks ehk nii kõrge ja triibuline, aga maitselt suht sama, mitte nii hirmus rammus ning kordades odavam.

Singi-kartuli vorm

Vormiroogade seeria jätkub. Vaja läheb jupp midagi singilaadset, ca pool kilo kartulit, juustu, 1 sibul, piima ja muna. Singi praadisin pannil läbi koos sibulaga. Kartulid koorisin, hakkisin, pesin läbi ning ladusin vormi vaheldumisi singi-sibula seguga. Umbes poolteist klaasi piima segasin munaga ning maitsestasin mingi köögiviljapulbrit meenutava maitseainega Andrese purgist. Peale riivitud juust ja siis ahju. Teoreetiliselt oleks pidanud minema pool tundi vms ja valma, aga kuna mul tuli hiilgav idee vormile fooliumist kaas meisterdada (et hauduks paremini), siis peale pooletunnist küpsemist oli asi täitsa toores. See foolium on ikka hirmus relv, mõni ime siis, et isegi Ansip soovitas. Tõesti miski ei tule läbi. Igatahes võtsin fooliumi ära ja siis oli asi poole tunni pärast valmis. Ja maitses muide hea.

Spageti -hakkliha pirukas

Kuna Andres oskas end kavalalt pottsepa kursustele möllida, mis sisuliselt tähendab seda, et ta E-N laekub iga õhtu kell 9 ja söömata, siis on meie üksuse toitlustus ajutiselt langenud minu enam mitte nii õblukestele õlgadele. Kuna Katriin paistab endiselt arvavat, et parim toit on piim ning eelistab seda praktiliselt kõigele peale marineeritud kurkide, siis tuleb söök valmis teha alles õhtuks. Tänaseks sai välja valitud spageti-hakkliha pirukas. Põhimõtteliselt lihtne asi: spagetid või nuudlid keeta, jahutada ning segada hulka paar muna, sl õli ja tl soola. Pealmiseks kihiks hakkliha ja seente segu. Retsepti järgi oleks pidanud panema muidugi suvikõrvitsat aga ma keeldun selliseid asju kasutamast. Seega jäid seened. Peale valada koor ja kõige viimaks tuli riivida juustu ja siis ahju 25 minutiks. Üldiselt suht lihtne teha ja kui Katriin koostööd teeb (st omaette mängib), siis läheb asi päris kiiresti hoolimata sellest, et ma oma haugi mälu tõttu vähemalt 45 korda raamatust erinevate koostisosade koguseid pean kontrollima. Kõige keerulisemaks osutus kõhuga panni mitte ümber ajamine, paar korda läks üsna napilt.

See, mis välja tuli ei olnud aga päris see, mis oleks võinud olla. Vahekorrad olid nagu valed, spagetti liiga palju, hakkliha liiga vähe (ja mul oli seda 100 gr rohkem kui retseptis kirjas), soola liiga vähe ja muna liiga palju. Munade liigkasutuse pärast pole nüüd enam muidugi vaja muretseda kuna meil on nüüd tuttav kanalaomanik, aga siiski. Aga kui koguseid kohandada, siis järgmine kord saab tõenäoliselt täitsa söödava asja.

Miks ei ole hea omada liiga palju kokaraamatuid

Katriiniga kodus olles on mul valida, kas tegutseda või telekat vaadata. Raamatut lugeda või arvutis olla ta eriti ei lase. Küll aga laseb päris kenasti süüa teha ja muid toimetusi, loomulikult on ta seal peadpidi juures kogu aeg, aga sellega harjub ära. Telekat olen ma vaadanud juba niipalju, et kõik minu seriaalid on ära vaadatud ja uuemad filmid ka, enam ei jaksa ekraani jõllitada. Seepärast olen inspekteerinud mõningaid kokaraamatuid. Algselt küll tegelikult selle ideega, et panen post it vahele ja presenteerin Andresele a la, et kas poleks maitsev roog, lootuses et siis mingi hetk mulle seda tehakse. Suurest igavusest ja vajadusest Katriini toita olen aga nüüd ka ise mõnda asja teinud. Andres leidis mulle veel ühe lihtsa kokaraamatu, kus sellised labased asjad sees. Jälestan nimelt neid retsepte, mis algavad soovitusega võtta 50 ja 100 gr mulle täiesti tundmatut ainet. Milleks? Ega ma mingi Imre Kose pole. 

Seekord sai uuest kokaraamatust välja valitud hakkliha-omletirull - tegemist olevat kerge roaga hommikusöögiks või õhtusöögiks. Kerge - seega oleks miskit juurde vaja. Juba mõni päev varem oli tulnud mulle idee teha viineripirukaid ja olin selle tarbeks omandanud viinerid ja känaka pärmi (kuna poes olles ei olnud mul aimugi, kui palju pärmi võiks kuluda, siis on meil nüüd külmkapis piisavalt pärmi terveks aastaks). 

Igatahes tegin omletitaigna valmis ning lükkasin ahju. Enne vaatasin Vene köögi kokaraamatust veel pirukaretsepti (ainult 20 gr pärmi!) ja lükkasin selle järgi tehtud taigna vannituppa kerkima. Ise hakkasin omletirulli täidist valmistama. Olin aga alustanud veidi hilja ning kui Andres saabus nägi köök välja nagu lahinguväli, omletitaigen oli ikka veel ahjus ja pirukad tegemata. Õnneks ei teinud ta asjast numbrit ning asus hoopis appi ning võttis asja üle. Omletitaigen võeti välja, täidis peale ning aeti rulli. Rulli mõõtmed olid hiiglaslikud, Andres väitis, et asi selles, et ma jälle retseptis antud hakkliha kogusest kinni ei pidanud, mina aga leidsin, et probleemi põhjuseks on just need hiidmunad, mida Andres poest ostma kipub. Retseptis on mõeldud ilmselt siiski normaalsuurusega munasid, mitte neid peletisi kus iga teine on kahe rebuga. 

Järgnevalt rullis ta lahti pirukataigna ning inspekteerinud veidi viinerite ning taigna kogust teatas mulle, et mingit täidist on veel vaja. Ühtlasi sai järjest selgemaks, et kahekesi läheb meil selle "kerge" omletirulli ja kõiki nende pirukate hävitamisega keeruliseks. Õnneks helistas parasjagu Moonika, kes oli õnnekombel Jaaninga siinkandis ning nad olid lahkelt nõus tulema ning aitama meil seda toidukogust hävitama. Minu õnn, vastasel juhul oleks Andres mind ilmselt edaspidi lühema keti otsa pannud. 

Viineripirukatest ülejäänud taignast tegi Andres kohupiimapirukad ja 4 peale oli söögi kogus juba talutav ning ma sain süüa ära isegi kaks vastlakuklit (sest loomulikult olin ma poest ka 4 vastlakuklit toonud). Mõned pirukad ja kohupiimasaiad panime neile veel kaasa ja õhtu lõpuks ei sarnanenud meie korter enam buffeelauaga. Loo moraal, liiga paljude kokaraamatute omamine tekitab ahnet soovi liiga palju süüa teha, umbes sama moodi nagu näljasena poes käimine paneb kõike kärusse krahmama, millel pilk pidama jääb.

Frikadellide supp

Kuna Katriin on osutunud toidu osas eriti valivaks, siis on üsna suur peavalu välja mõelda, et mis talle sisse sööta. Tema enda arvates võiks ta ainult piima süüa, aga mulle siiski tundub, et pea aastane laps võiks ikkagi midagi muud ka süüa. Nii sai siis ühel päeval frikadellisupp ära proovitud. Retsepti sain Andrese kokaraamatust ja enamik ained olid kah juba olemas. Toppisin sinna veel lisaks pool Andrese poolt koju tiritud tundmatust juurikast mida ta pastinaagiks kutsus. Väike probleem tekkis hakklihaga. retseptis oli öeldud, et pange 200 gr, aga kuna meie Rimi ei ole selline pood, kus saad väga valida, et mis suuruses hakklihapakki tahad - võtad kas 525 gr või 400-se ja seega oli meil kodus vaid 400 pakk. Mida kuradit ma peaksin aga ülejäänud 200 gr tegema kui ma supi sisse ainult pool panen? Siis meenus mulle aga, kuidas Andres rääkis EPA sööklas toiminud süsteemist, kus kui menüüs oli frikadellisupp, siis oligi supp ja kauss frikadellidega kõrval ning sööklamutt pani igaleühele supi ning kausist ühe frikadelli. Ühe korra sattus mutil frikadelli pannes kogemata Andrese supi sisse kaks tükki ning siis ta korjas ühe neist tagasi. Ja  valesti polnud ju tegelikult nagu midagi - menüüs oli frikadelli, mitte frikadellide supp. Seda lugu meenutades ei näinud 400 gr hakkliha frikadellideks tegemine enam suure probleemina, nagunii koonerdatakse retseptides tihtipeale nende kõige paremate osadega - lumepallisupis on lumepalle vähe, kohupiimakoogis rosinaid minimaalselt, ikka tuleb ise vähe rohkem arvestada, et ikka hea saaks. Seega läks 400 gr hakkliha käiku. Probleem tekkis alles siis, kui 300 gr hakkliha oli supis frikadellideks pätsitud ning supp tänu sellele nii paks saanud juba, et üha uued lisatavad frikadellid enam vedeliku sisse ei pääsenud vaid kuivale jäid. Tuli lisada vett ning see lõi segamini maitsestamise poole. Igatahes panin siis tunde ja maitse järgi puljongikuubikuid ja veel mingit segu purgist ning keetsin valmis. Prepareersin tite (pudipõllestasin) ning söötsin talle kausitäie sisse. Siis sõin ise ka ning sain aru küll, miks ta seekord ei protsestinud söögi vastu - supp oli kaunis tugevalt maitsestatud saanud ning kõikide titeraamatute järgi ei tohiks ühe imiku toit väga maitsestatud olla. Aga Katriin maitsestamata sodi ei söö, seega on mul valida, kas anda inimeste sööki või siis ainult piima, sõi supi ära ja ei juhtunud temaga midagi, lastekaitse ka ei ilmunud kohale. Lõpp hea kõik hea.

Stoori roog, lihtne ja meeletult hea

Lausa veider, et sellest meie jaoks nii olulisest roast pole varem juttu olnud. Stoori roog pärineb kunagi Pelgulinnas Õle tänaval asunud urkarestoranist, tegemist oli selle koha nö firmaroaga. Avastasime selle koha juhuslikult ning käisime mitu aastat seal aeg ajalt töökaaslastega söömas, alati Stoori rooga loomulikult.Urgas on ammu kinni pandud aga retsept elab edasi.





Vaja läheb:
sealiha lõike
krevette
tomateid
friikartuleid
sibulat
juustu
seeni - originaalis olid shampinjonid, aga ka metsaseened sobivad väga hästi
kogused on enda otsustada, et kui palju ära süüa jõuad, niipalju tee.

Protsess siis järgmine. Sealihalõigud tuleb praadida, maitsestada soola ja pipraga. Friikartulid võib samal ajal ahju toppida. Sibul pruunistada pannil koos seentega. Seejärel laduda toit otse taldrikutele kihtidena: kõige alla friikartulid, edasi sealiha ning seente/sibula segu. Kogu krempel puistata üle riivitud juustuga, kõige otsa puistata krevette ja tomatilõigud külgedele. Valma!

Jõulupraad

Andres arvas, et jõulupraad ei olnud üldse nii hea, et seda siia üles panna. Aga minu arvates kaalub siinkohal prae välimus maitse üles. Ja millist vaeva Andres ettevalmistustööde käigus nägi, sest jah, need ruudud on saavutatud eeskujuliku kaiakanepiliku tagantkäelöögiga.