Frikadellide supp

Kuna Katriin on osutunud toidu osas eriti valivaks, siis on üsna suur peavalu välja mõelda, et mis talle sisse sööta. Tema enda arvates võiks ta ainult piima süüa, aga mulle siiski tundub, et pea aastane laps võiks ikkagi midagi muud ka süüa. Nii sai siis ühel päeval frikadellisupp ära proovitud. Retsepti sain Andrese kokaraamatust ja enamik ained olid kah juba olemas. Toppisin sinna veel lisaks pool Andrese poolt koju tiritud tundmatust juurikast mida ta pastinaagiks kutsus. Väike probleem tekkis hakklihaga. retseptis oli öeldud, et pange 200 gr, aga kuna meie Rimi ei ole selline pood, kus saad väga valida, et mis suuruses hakklihapakki tahad - võtad kas 525 gr või 400-se ja seega oli meil kodus vaid 400 pakk. Mida kuradit ma peaksin aga ülejäänud 200 gr tegema kui ma supi sisse ainult pool panen? Siis meenus mulle aga, kuidas Andres rääkis EPA sööklas toiminud süsteemist, kus kui menüüs oli frikadellisupp, siis oligi supp ja kauss frikadellidega kõrval ning sööklamutt pani igaleühele supi ning kausist ühe frikadelli. Ühe korra sattus mutil frikadelli pannes kogemata Andrese supi sisse kaks tükki ning siis ta korjas ühe neist tagasi. Ja  valesti polnud ju tegelikult nagu midagi - menüüs oli frikadelli, mitte frikadellide supp. Seda lugu meenutades ei näinud 400 gr hakkliha frikadellideks tegemine enam suure probleemina, nagunii koonerdatakse retseptides tihtipeale nende kõige paremate osadega - lumepallisupis on lumepalle vähe, kohupiimakoogis rosinaid minimaalselt, ikka tuleb ise vähe rohkem arvestada, et ikka hea saaks. Seega läks 400 gr hakkliha käiku. Probleem tekkis alles siis, kui 300 gr hakkliha oli supis frikadellideks pätsitud ning supp tänu sellele nii paks saanud juba, et üha uued lisatavad frikadellid enam vedeliku sisse ei pääsenud vaid kuivale jäid. Tuli lisada vett ning see lõi segamini maitsestamise poole. Igatahes panin siis tunde ja maitse järgi puljongikuubikuid ja veel mingit segu purgist ning keetsin valmis. Prepareersin tite (pudipõllestasin) ning söötsin talle kausitäie sisse. Siis sõin ise ka ning sain aru küll, miks ta seekord ei protsestinud söögi vastu - supp oli kaunis tugevalt maitsestatud saanud ning kõikide titeraamatute järgi ei tohiks ühe imiku toit väga maitsestatud olla. Aga Katriin maitsestamata sodi ei söö, seega on mul valida, kas anda inimeste sööki või siis ainult piima, sõi supi ära ja ei juhtunud temaga midagi, lastekaitse ka ei ilmunud kohale. Lõpp hea kõik hea.