Katriiniga kodus olles on mul valida, kas tegutseda või telekat vaadata. Raamatut lugeda või arvutis olla ta eriti ei lase. Küll aga laseb päris kenasti süüa teha ja muid toimetusi, loomulikult on ta seal peadpidi juures kogu aeg, aga sellega harjub ära. Telekat olen ma vaadanud juba niipalju, et kõik minu seriaalid on ära vaadatud ja uuemad filmid ka, enam ei jaksa ekraani jõllitada. Seepärast olen inspekteerinud mõningaid kokaraamatuid. Algselt küll tegelikult selle ideega, et panen post it vahele ja presenteerin Andresele a la, et kas poleks maitsev roog, lootuses et siis mingi hetk mulle seda tehakse. Suurest igavusest ja vajadusest Katriini toita olen aga nüüd ka ise mõnda asja teinud. Andres leidis mulle veel ühe lihtsa kokaraamatu, kus sellised labased asjad sees. Jälestan nimelt neid retsepte, mis algavad soovitusega võtta 50 ja 100 gr mulle täiesti tundmatut ainet. Milleks? Ega ma mingi Imre Kose pole.
Seekord sai uuest kokaraamatust välja valitud hakkliha-omletirull - tegemist olevat kerge roaga hommikusöögiks või õhtusöögiks. Kerge - seega oleks miskit juurde vaja. Juba mõni päev varem oli tulnud mulle idee teha viineripirukaid ja olin selle tarbeks omandanud viinerid ja känaka pärmi (kuna poes olles ei olnud mul aimugi, kui palju pärmi võiks kuluda, siis on meil nüüd külmkapis piisavalt pärmi terveks aastaks).
Igatahes tegin omletitaigna valmis ning lükkasin ahju. Enne vaatasin Vene köögi kokaraamatust veel pirukaretsepti (ainult 20 gr pärmi!) ja lükkasin selle järgi tehtud taigna vannituppa kerkima. Ise hakkasin omletirulli täidist valmistama. Olin aga alustanud veidi hilja ning kui Andres saabus nägi köök välja nagu lahinguväli, omletitaigen oli ikka veel ahjus ja pirukad tegemata. Õnneks ei teinud ta asjast numbrit ning asus hoopis appi ning võttis asja üle. Omletitaigen võeti välja, täidis peale ning aeti rulli. Rulli mõõtmed olid hiiglaslikud, Andres väitis, et asi selles, et ma jälle retseptis antud hakkliha kogusest kinni ei pidanud, mina aga leidsin, et probleemi põhjuseks on just need hiidmunad, mida Andres poest ostma kipub. Retseptis on mõeldud ilmselt siiski normaalsuurusega munasid, mitte neid peletisi kus iga teine on kahe rebuga. 
Järgnevalt rullis ta lahti pirukataigna ning inspekteerinud veidi viinerite ning taigna kogust teatas mulle, et mingit täidist on veel vaja. Ühtlasi sai järjest selgemaks, et kahekesi läheb meil selle "kerge" omletirulli ja kõiki nende pirukate hävitamisega keeruliseks. Õnneks helistas parasjagu Moonika, kes oli õnnekombel Jaaninga siinkandis ning nad olid lahkelt nõus tulema ning aitama meil seda toidukogust hävitama. Minu õnn, vastasel juhul oleks Andres mind ilmselt edaspidi lühema keti otsa pannud.
Viineripirukatest ülejäänud taignast tegi Andres kohupiimapirukad ja 4 peale oli söögi kogus juba talutav ning ma sain süüa ära isegi kaks vastlakuklit (sest loomulikult olin ma poest ka 4 vastlakuklit toonud). Mõned pirukad ja kohupiimasaiad panime neile veel kaasa ja õhtu lõpuks ei sarnanenud meie korter enam buffeelauaga. Loo moraal, liiga paljude kokaraamatute omamine tekitab ahnet soovi liiga palju süüa teha, umbes sama moodi nagu näljasena poes käimine paneb kõike kärusse krahmama, millel pilk pidama jääb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar