Võtke pool siga

nii algavat üks kokaraamat esimese vabariigi päevilt. Ei tea kuda selle raamatuga on aga pool siga on sügavkülmas jõulu ootamas. Terroriseerib huvilisi, kes on sunnitud moosi või seente kättesaamiseks jõuharjutusi tegema. Ei teagi millest tüli Ülo ja metsea vahel alguse sai aga resultaat on käega katsuda. Kui nüüd veel 10 kg lammast ja samapalju limusiini saaks võiks jõul ju iseenesest tullagi. Kuna seda kokaraamatut ei ole siis täitsa mure - mis seast saab? Peaks vist soovide raamatu sisse seadma!

Lühhike oppettus selle kohta, kuidas teha juustuvorsti

 

Peldikupelmeen

PÖFF ! mitte nagu Boeuf a la tartare aga nagu kinu. Käisime nii 6 korda või 7. Musi tabas enamasti kümnesse. Võitjafilm meie meelest oli Polaarjoone sangarid. Aga mitte sellest filmist ei tahtnud ma rääkida. Üks film oli pealkirjaga Tualett elik siis peldik. Selle filmi käigus siis tehti jaapani pelmeene e. Gyoza pelmeene. Ilus nägi välja ja muidugi vaja ju järgi proovida. Sisu nääb välja nii:

Kellaosuti liikumise suunas 12'st alates: koriander, hiina kapsas, seahakkiliha kergelt kuumutatud, roheline sibul loomahakkliha ja porru. Sojakastet ei olnud, krevette ka mitte aga polnd hullu - täiesti kabe sisu tuli.
Juutuubis on olemas videod kuda seda pelmeeni kokku rullida - musi on nüüd nagu kutseline või avaldab mõju jaapani virmas töötamine.

Pelmeeni tuleb siis praadida pannil ja kui armsalt pruun juba alt on siis keevat vett peale ja kaane all natuke hautada. Tavaliselt süüakse seda sojakastme ja miski äädika seguga aga eestis sobib pigem hapukoor ja sibul.

Hinkaal

On nagu pelmeen aint suurem. Mitu korda suurem sõltub tegemisest. Tegime nii 3 korda suuremaid. Sisuks läks hakkliha nii sea, kui ka veise oma, ohtralt sibulat, maitseroheline, pipar, sool ja vesi. Vett tuleb kindlasti panna, parem oleks muidugi puljong aga kussa siis saad kui ei viitsi keeta. Ehkki mingi kontsentraat õnnestus osta aga kuna maha unus siis ei saanud proovida. Taigen on veelgi lihtsam - vesi ja jahu, tera soola ka. Kuna makaronimasinaga on lihtne tainast rullida siis läks asi libedalt. Hinkaali kokkuvoltimist õnnestus ka mehhaniseerida. Tulemused on pildil.

Rääbis (suitsu)

Nagu hakkab tavaks saama leidsin ennast laupäeva hommikul jälle kalaturult. Seekord oli soov juba ette teada ja eelmine laupäev märgatud rääbised leidsid tee kilekotti. Olid soomest pärit, sarvi polnud aga seeeest oli sisikond juba välja võetud ja ületappu polnud vaja teostada. Rääbis teadagi vajab söögikõlbuliseks saamiseks ohtralt suitsutamist. Paka suitsuahjus on mul kalad siiani õnnestunud katta mitte just eriti ilusa must kihiga. Tuli natuke nuputada kuidas seda vältida. Musta tekitab põlemine - seega tuli seda vältida. Ahi oli vaja seega soojaks ajada. Kalad käisin paberiga üle, et nad võimalikult kuivad oleksid. Siiber läks kinni kohe alguses, uks natuke praokile et niiskus välja pääseks ja nii 20...30 minta olid nad seal kuivamas. Kala kuiv läks paras pinu õunapuuoksi pliidi alla ja ahjuuks kinni. Vahepealset aega sisustasin saunalaval. Piiludes tundus, et võiks tiba veel küpseda. Oksad jälle sisse ja ise sauna. Kokku olid nad ahjus vast tunnikese või tiba rohkem. Kalad kaussi ja sool peale. Poole tunni pärast kannatas süüa. Natuke selja pealt oli naha küljes kinni aga muidu nagu päris. Kuna kalu oli päris palju ja kõhud hinkaali täis siis läks osa kalu purki oliivõli alla. Türklased saavad ka osa, kui jõulude ajal laulvat kaamelit kaasa ei võta.

Jälle supp

Pühapäeviti ei viitsi ju eriti süüa teha. Olemas oli vaid tükk sinki ja pool porrut. Pastat ka muidugi. Tomati-sibula möksi olin ka suutnud 3 purki maalt linna tuua. Ükshaaval muidugi, et ehk läheb tarvis. Egas midagi, kõige lihtsam paistis sellest üks supp kokku keeta. Sink tükkideks ja pannile, porru ka natukeseks hauduma. Kuum vesi selga, purk möksi ka. Mõned puljonksikuubikud ja natuke pastanuudleid ja oligi valmis. Tiba hapukas tomatist aga täiesti söödav.

Et ausalt ära rääkida, kuidas selle Siberi tuuraga tegelikult oli

Ärkasin too hommik kell 10.30 selle peale, et musi oli läinud. Kahtlustasin teda algselt kavatsuses võileibade valmistamisest kõrvale hiilida, kuid minu protesti peale ilmus ta välja ning tegi mulle hommikusöögi ning kell 12ks olin valmis päevaplaani järgima - ehk siis poodi minema. Juba varem oli ta mulle uhkel ilmel teatanud, et autos on surnud kala, seega ma olin vaimselt ette valmistatud. Vähemalt oli seal ainult üks kala, mitte nagu eelmine kord kui ta laupäeva hommikul kalaturule hiilis. Milleks ma ette valmistunud ei olnud, oli see, et ühel hetkel seisab Andres nõutu näoga uksel ning teatab, et see kala ei olegi surnud. Vähemalt on värske, arvasin mina ning siirdusin haamri järgi, millega Andres peksis kala trepi pealt nii kaua vastu pead kuni see alla andis ja hinge heitis. Riputasime eluka igal juhuks kilekotiga tooli seljatoe külge, et kui see visa hing veel ellu peaks ärkama, siis ei pääse ta vähemalt mööda maja ringi kondama.

Kui me tunde hiljem naasime, oli kala ikka veel seal kuhu me olime ta jätnud ning paistis jätkuvalt surnud olevat. Elukas asetati tööpinnale ning nüüd nägin ka mina esimest korda, et mis asi see täpselt on. See oli sellline tumehalli värvi ja soolikakujuline. Koon oli tal pikk ning meenutas otsast lumesahka, alakülje pealt vaadates oli tal suu nagu haikalal ning lisaks veel mingid valged pikad näsad nagu Davy Jonesi habe.

Edasiselt järgnes eluka rappimine. Andres on kogu valmistamisprotsessi kirjeldanud nii, nagu oleks see kukepea olnud. Tegelikkuses nägi asi välja nii et Andres lõi talle noaga kõrri ja rebis kõhu lõhki nii et soolikad pritsisid. Sisikond rebiti välja ning kala käis korduvalt duši all, et limast lahti saada. Kurat teab kui kaua see ennast pesnud ei olnud, sest seda lima näis olevat ikka palju. Kogu protsessi saatsid vandesõnad kuna kala avaldas vastupanu ja lima ei tahtnud maha tulla.

Lõppes kõik siiski õnnelikult, kala pakiti hõbepaberisse ning keerati pannile rõngasse nagu verivorst. Ja maitses hea.

Makaronimasin

Musi kinkis mulle sünnipäevaks pastamasina. Ma kardan, et sellel on mingi omakasuline tagamõte ka taga. Kindlasti loodab rohket nosimist. Ühtlasi keeldub ta ise seda pastamasinaks nimetamast. Ehkki see päris makarone teha ei oska. Makaronipuur pidavat lisavarustuses olema.

Kuna ma olin juba enne sünnipäeva "millegipärast" durumjahu ostnud siis sai apastraat ka ära proovitud. Retsept on üks lihtsamaid maailmas jahu+muna või siis jahu+vesi.

Vast kõige keerulisem on jälle ravioolisi teha. Väga kunstipärased nad just ei tulnud. Pildil olev tuli veel katta teise pastaplaadiga ja siis lõikuda ruudukesed.

Kuna täidisega ei maksa närutada siis polnud see just kõige lihtsam tegevus.

Edaspidi on plaan pigem midagi pelmeenilaadset või veelgi suuremat täidisehulka mahutavat hinkaali teha.

Täidises iseenesest oli suitsusink, porru, kuuseriisikas ja riivitud parmesan.

Vist ei ole vaja mainida kas see ka maitsev oli. Musi arvas et soola oleks juurde vaja.

Ahjutuur

Kõigepealt tuleb minna kalaturule. Tavapäraselt on seal käru eluskalaga. Kuna juba ammu olin mõelnud tuura proovimise peale siis lasin ühe sealt omale välja õngitseda. Müüja koksas mingi pulgaga paar korda pikki tuura kukalt. Aga umbes kolme tunni pärast kui autost hakkasin kala tuppa viima siis isend vägagi lõbusas lustimistujus oli. Olin sunnitud tüübile haamriga paar korda lagipähe kopsama.

Aga muidu on tuuraga lihtne - luid pole, soomuseid ka mitte. Ainuke tüütus on lima, mida tuleb just sooja veega ära pesta.

Maitseks läksid oliivõli ja sool.

Pooleks tunniks ahju ja valmis. Ütleme nii, et kõhred söödi ka ära.

Isend altpoolt vaadates.

Kana, seened ja kõrvits

Pärast reedeõhtust pärade manustamist (ühtegi uut pudelit me ei avanud) oli hommikul ikka 0,7 ühikut olemas. Mardz ütles, et mine võta külmast 2 pakki kana. Seeni oli ka nagunii vaja hooldada st. värske soolakiht peale panna ja hapendatud seente söödavus üle tsekata. Kana osutus kintsuks. Ära tampida siis sai seda ja isegi rulli keerata. Soolaseen vahele ja vormi. Kanajäägid sai potis puljonksiks keedetud. Kanarullidele läks veel ülejäänud seene ja sibulasodi + rõõsa maapiima kaste peale ja ahju. Pühapäeval läks kõrvitsasupiks. Umbes kilo ilusat kõrvitsat, mõned porksid, suur sibul ja mõned kartulid kanapuljongi rasva sees ära hautada. Kanapuljong lisaks, siis saumiksriga sodiks ja kanaliha peeneks ja ka potti. Pipart, muskaatpähklit maitseks, natuke keeta ja valmis.

Peale sobib röstitud kõrvitsaseemned ja krutoonid ja petersell. Päris hea oli isegi.

Seenesalat vol. 2

Kuna seenesalatist jäi hapukoort järgi siis oli kõige loomulikum käik võtta Balta turuhoonest pakk pelmeene.

Moonikale juhend:

1. Pane pott vett keema, veega ära koonerda

2. Kui keeb uha pelmeenid sisse - ei ole vaja enne koorida

3. Sega et põhja ei kõrbeks, võid lisada õli ja soola

4. Kui pinnal hulbivad siis on valma.

5. Kurna ära ja naudi koore ja maitseainetega

Kilu puhastamise rahvuslik eripära

Minu arusaamine kilu efektiivsest puhastamisest pärineb lapsepõlvest, mil kiluvõileib oli kaneeliga piimasupi juurde kohustuslik lisand ning sel puhul alati terve karp õnneks võeti. Tehnika ise on järgmine:
1. Rebida kilul pea otsast
2. Pista nimetissõrm tekkinud august sisse ning tõmmata alla libistades sõrme mööda kilu selgroogu
3. litsuda kilu keskelt pöidlaga laiali ja kiskuda välja selgroog koos sabaga.

Eile õnnestus mul aga jälgida kilu puhastamist a la Andres - noa ja kahvliga nimelt. Ilmselt ei usu mind niisama keegi, seega lisan pildi. Ja mõelda, et isa kutsus Taunot esteediks kui viimane nõudepesulappi kahe sõrme vahel tõstis.

Ma saan ka siia kirjutada! Kas pole ikka imelineasi see internet?

Olgu tänatud kuugel ja taevaisa!

Ma loodan, et minu jüngrid kirjutavad üles misma süüa teen

Sibulamoos ja seenesalat. Süüa pole midagi.

3 punast (lillat)sibulat
1 sl oliivōli
5 oksa värsket maitserohelist
2 sl punast veiniäädikat
pipart
3 sl mett

on retsept, mis netis lahti on. Ning nüüd ta teatab, et ta ei teegi selle retsepti järgi, vaid miksib kokku mitut erinevat retsepti. No kuidas nii saab? Kuidas on mul üldse võimalik süüa tegema õppida kui ta isegi retsepti järgi ei pane. Mitte et ma tahaks  õppida sibulamoosi tegema. See äädika moodi punane vedelik, mis sinna sisse käis levitas juba nii vastikut haisu, et olin sunnitud köögist põgenema ning kitarri harjutama. Kitarri harjutama seepärast, et nagu viimasel ajal ikka ei tulnud telekast mitte midagi huvitavatki. Praegu näiteks käib mingi seriaal lollpeast, kelle ajju kogemata mingi superagendi info laaditi. Või midagi sellist see tutvustus ütles.

Hetkel veel ohutult potis olevale sibulamoosile (seda tuleb süüa kreekeriga, õpetab Andres kõrvalt) on silmapiiril veel seenesalat ja pott mingi rohelise tuustiga. Silt ütleb, et oregano. Kreekeriga, yeah right, mu spetsiaalsed diivanil näkitsemiseks ostetud kreekerikesed tahetakse sibulamoosiga üle valada. Ja mingi kiluriba veel sinna kõrvale panna. Peaks vist õnne tänama, et heeringast juttu pole olnud...

Mitte ainult neljapäev vaid terve nädal võib kalapäev olla

Ilmselt midagi taolist arvas Andres. Igatahes eelmisel laupäeva hommikul lösutas meie miniatuurses külmkapis neljakilone haug. Musi oli hommikul magamise asemel kalaturul käinud. Neljakilose olevat ta võtnud sellepärast, et me minevat ju maale ja seal sööjaid rohkem. Ja mis sellest haugist saama pidi? Ennekuulmatu - hapukapsas kalaga...aga Koržets olevat juba kaks korda telekas teinud.

Maale jõudes pakiti haug pidulikult kilest välja, pildistati siit-sealt ning siis löödi talle nuga selga. Kõik näis kulgevalt täitsa plaanipäraselt kuni jõudis tagasi Raplast ema lohistades sabas 3 kilost lõhet. Seda sellest hoolimata, et nad olid Andresega hommikul telefoniühenduses selgeks teinud, et Andres toob kala. Lisaks oli Andres muide toonud kalaturult veel 3 väiksemat isendit, mida nad minu mäletamist mööda räimeks kutsusid. Peale seda kui see oli ära rapitud ning hapukoorega üle ujutatut nimetati seda sama kala minu meelest heeringaks juba...

Ja nii saigi, et haugist sai:
ahjukala - klassikaline, fooliumis küpsetatud
kalasupp (koos lõhega)
kalatükid hapukapsas - mis muide osutus huvitaval kombel täiesti heaks.

ja lõhest sai:
soolakala
kalasupp (koos haugiga)
ja ahjukala

Ja kes veel mõtleb, et kala on lahja asi, see mõelgu uuesti, sest kogu selle söögi peale õnnestus mul kilo juurde võtta.

Toidutegemise soov tuleb mulle peale kord kvartalis (ilmselt kui minu geneetilist üleehitust uurida, siis tuvastatks kiirelt, et mul on mingi naisterahvale viitav geen või asi puudu). Reeglina on selle äkkmõtte tulemuseks hakkliha-või vorstikaste. Või siis mõni keeksilaadne kook, mis mitte kunagi ei kerki aga sellegipoolest kõlbab. Ühesõnaga midagi sellist, mille tegemiseni Andres ei laskuks ilma eelneva töötlemiseta. Andrese idee hakkliha sihtotstarbelisest kasutamisest ei ühti reeglina minu omaga, kuigi tulemus mekib mulle hästi. Andres vaatab hakkliha ning näeb: hakkliha-kapsahautis, risotto, minu kujutlusvõime üldjuhul hakklihakastmest või hakklihast makaronidega kaugemale ei ulatu.

Nüüd on aga mu südametunnistus juba mõnda aega mulle vaikselt meenutanud, et varsti jään ma ju titega koju ning siis on vist vähe imelik oodata kodus nokk lahti kuni Andres tuleb ja midagi mulle teeb. Ja arvestades, kuidas mul viimasel ajal on see söögiasi välja tulnud, oleks aeg vist trenni tegema hakata.

Ja nii sündiski täna lasanje. Või on õige öelda lasanja? Nii eestlaste moodi. Lasanjet ma olen tegelikult varem ka teinud, Annika juures õppisin. Aga tänaseks väljakutseks oli Andrese arvamus, et ma võiks seal sees ka seeni kasutada. Seente lisamine iseenesest ei oleks probleemi valmistnud, aga häda oli selles, et need olid ebasobival kujul, ehk siis soolatud. Andres läks trenni ning enne instrueeris, et tulisoolane maitse tuleb ära saada, et keetku ma need läbi, kaks korda soovitavalt. No ma siis keetsin. Kokkuvõttes kolm korda, kuna peale teist korda sundisin end seeni maitsma ning mulle tundus, et vist on ikka veel soolased. Ülejäänud osa läks libedalt, hakkliha, sibul ja seened praetud ning kaste valmis. Lasanjeplaadid olin juba enne likku pannud ning need olid eeskujulikult pehmed.

Ja ahju ta läks. Veidi oli probleeme ahju programmi valimisega, aga kui ahi oli mõnda aega töötanud ning punane tuli, mis näitab, et pole ikka veel soovitud kuumus saavutatud, ikka veel põles, siis tuli mulle deja vu. Mulle meenus, et selline asi on nagu kord olnud ja siis oli asi selles, et vale programm valitud. Keerasin nupu õigesse kohta ning oligi asi jonksus.

Hoog sees otsustasin teha ka lumepallisuppi, ema oli nimelt kaasa pannud kanamune. Enne tuli muidugi emale kõne võtta, et asi selge oleks, kuidas see asi käis. Instruktaaz saadud asusin lahingusse. Munavalged ja kollsed eraldi vahtu, piim keema ning pallid piima sisse. Kõige keerulisem osa näis olevat nende kuramuse pallide ümber keeramine. Ma tegelikult ei tea, kas seda tegema pidi, aga lapsepõlvest on meeles, et nagu keerati.

Andres saabus just trennist ning ta ei suuda uskuda, et ma päriselt ka lumepallisuppi tegin.

Lasanje maitses muidu OK, ainult soola oli vähe. Soola ma ei julgenud panna kuna need soolaseened olid minu jaoks tundmatu suurus ning mul polnud aimugi kui palju soola need veel välja peksta võivad. Andres arvas ka, et seeni võib teinekord võiga praadida. Lumepallisuppi pole veel mekkinud, las jahtub. Andres juba deklareeris, et tema seda süüa ei kavatse. Aga noh, ta pole kunagi selliseid häid asju hinnata osanud, nagu kakaokissell (ilmselt oli ta väiksena üks neist, kes seda kaamliilaks kutsusid), pannkoogid (polevat päris söök) jms.