Ärkasin too hommik kell 10.30 selle peale, et musi oli läinud. Kahtlustasin teda algselt kavatsuses võileibade valmistamisest kõrvale hiilida, kuid minu protesti peale ilmus ta välja ning tegi mulle hommikusöögi ning kell 12ks olin valmis päevaplaani järgima - ehk siis poodi minema. Juba varem oli ta mulle uhkel ilmel teatanud, et autos on surnud kala, seega ma olin vaimselt ette valmistatud. Vähemalt oli seal ainult üks kala, mitte nagu eelmine kord kui ta laupäeva hommikul kalaturule hiilis. Milleks ma ette valmistunud ei olnud, oli see, et ühel hetkel seisab Andres nõutu näoga uksel ning teatab, et see kala ei olegi surnud. Vähemalt on värske, arvasin mina ning siirdusin haamri järgi, millega Andres peksis kala trepi pealt nii kaua vastu pead kuni see alla andis ja hinge heitis. Riputasime eluka igal juhuks kilekotiga tooli seljatoe külge, et kui see visa hing veel ellu peaks ärkama, siis ei pääse ta vähemalt mööda maja ringi kondama.
Kui me tunde hiljem naasime, oli kala ikka veel seal kuhu me olime ta jätnud ning paistis jätkuvalt surnud olevat. Elukas asetati tööpinnale ning nüüd nägin ka mina esimest korda, et mis asi see täpselt on. See oli sellline tumehalli värvi ja soolikakujuline. Koon oli tal pikk ning meenutas otsast lumesahka, alakülje pealt vaadates oli tal suu nagu haikalal ning lisaks veel mingid valged pikad näsad nagu Davy Jonesi habe.
Edasiselt järgnes eluka rappimine. Andres on kogu valmistamisprotsessi kirjeldanud nii, nagu oleks see kukepea olnud. Tegelikkuses nägi asi välja nii et Andres lõi talle noaga kõrri ja rebis kõhu lõhki nii et soolikad pritsisid. Sisikond rebiti välja ning kala käis korduvalt duši all, et limast lahti saada. Kurat teab kui kaua see ennast pesnud ei olnud, sest seda lima näis olevat ikka palju. Kogu protsessi saatsid vandesõnad kuna kala avaldas vastupanu ja lima ei tahtnud maha tulla.
Lõppes kõik siiski õnnelikult, kala pakiti hõbepaberisse ning keerati pannile rõngasse nagu verivorst. Ja maitses hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar