Toidutegemise soov tuleb mulle peale kord kvartalis (ilmselt kui minu geneetilist üleehitust uurida, siis tuvastatks kiirelt, et mul on mingi naisterahvale viitav geen või asi puudu). Reeglina on selle äkkmõtte tulemuseks hakkliha-või vorstikaste. Või siis mõni keeksilaadne kook, mis mitte kunagi ei kerki aga sellegipoolest kõlbab. Ühesõnaga midagi sellist, mille tegemiseni Andres ei laskuks ilma eelneva töötlemiseta. Andrese idee hakkliha sihtotstarbelisest kasutamisest ei ühti reeglina minu omaga, kuigi tulemus mekib mulle hästi. Andres vaatab hakkliha ning näeb: hakkliha-kapsahautis, risotto, minu kujutlusvõime üldjuhul hakklihakastmest või hakklihast makaronidega kaugemale ei ulatu.

Nüüd on aga mu südametunnistus juba mõnda aega mulle vaikselt meenutanud, et varsti jään ma ju titega koju ning siis on vist vähe imelik oodata kodus nokk lahti kuni Andres tuleb ja midagi mulle teeb. Ja arvestades, kuidas mul viimasel ajal on see söögiasi välja tulnud, oleks aeg vist trenni tegema hakata.

Ja nii sündiski täna lasanje. Või on õige öelda lasanja? Nii eestlaste moodi. Lasanjet ma olen tegelikult varem ka teinud, Annika juures õppisin. Aga tänaseks väljakutseks oli Andrese arvamus, et ma võiks seal sees ka seeni kasutada. Seente lisamine iseenesest ei oleks probleemi valmistnud, aga häda oli selles, et need olid ebasobival kujul, ehk siis soolatud. Andres läks trenni ning enne instrueeris, et tulisoolane maitse tuleb ära saada, et keetku ma need läbi, kaks korda soovitavalt. No ma siis keetsin. Kokkuvõttes kolm korda, kuna peale teist korda sundisin end seeni maitsma ning mulle tundus, et vist on ikka veel soolased. Ülejäänud osa läks libedalt, hakkliha, sibul ja seened praetud ning kaste valmis. Lasanjeplaadid olin juba enne likku pannud ning need olid eeskujulikult pehmed.

Ja ahju ta läks. Veidi oli probleeme ahju programmi valimisega, aga kui ahi oli mõnda aega töötanud ning punane tuli, mis näitab, et pole ikka veel soovitud kuumus saavutatud, ikka veel põles, siis tuli mulle deja vu. Mulle meenus, et selline asi on nagu kord olnud ja siis oli asi selles, et vale programm valitud. Keerasin nupu õigesse kohta ning oligi asi jonksus.

Hoog sees otsustasin teha ka lumepallisuppi, ema oli nimelt kaasa pannud kanamune. Enne tuli muidugi emale kõne võtta, et asi selge oleks, kuidas see asi käis. Instruktaaz saadud asusin lahingusse. Munavalged ja kollsed eraldi vahtu, piim keema ning pallid piima sisse. Kõige keerulisem osa näis olevat nende kuramuse pallide ümber keeramine. Ma tegelikult ei tea, kas seda tegema pidi, aga lapsepõlvest on meeles, et nagu keerati.

Andres saabus just trennist ning ta ei suuda uskuda, et ma päriselt ka lumepallisuppi tegin.

Lasanje maitses muidu OK, ainult soola oli vähe. Soola ma ei julgenud panna kuna need soolaseened olid minu jaoks tundmatu suurus ning mul polnud aimugi kui palju soola need veel välja peksta võivad. Andres arvas ka, et seeni võib teinekord võiga praadida. Lumepallisuppi pole veel mekkinud, las jahtub. Andres juba deklareeris, et tema seda süüa ei kavatse. Aga noh, ta pole kunagi selliseid häid asju hinnata osanud, nagu kakaokissell (ilmselt oli ta väiksena üks neist, kes seda kaamliilaks kutsusid), pannkoogid (polevat päris söök) jms.