Rikkalik toorjuustu-šokolaadi kook

On ju paljutõotav pealkiri? Palju parem kui see, mis ema välja pakkus, et tal on kolm kilo kohupiima, teeme porganid kodujuustu kooki. Jube. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peab soolaseid ja magusaid asju kokku panema või siis tegema nii, et magusana mõeldud asi maitseks "mõnusalt hapunana". Mida kurdadit, kui asi on magusaks mõeldud, siis olgu magus kah. Just oli meil emaga diskussioon sidrunikoore kasutamisest kohupiima koogi puhul. Minu meelest on täitsa mõttetu sinna sidrunikoort panna kui pärast pole kook enam magus nagu üks õige kook olla võiks, vaid pigem hapu. Aga noh, maitse asi.

Kõnealuse toorjuustukoogi retsept oli Oma Maitse ajakirjas (Andresel käib see loomulikult, mitte minul). Vaja on kilo toorjuustu, 200 gr hapukoort, 50 ml 35% koort, 3 dl suhkrut, 1 tl vanillisuhkrut, 4 muna, 1 pakk šokolaadimaitselisi küpsiseid, 80 gr võid, 100 gr valget šoksi, 100 gr täispiimašoksi ja 70 gr tumedat  šoksi. Koogi põhjaks tuleb purustatud küpsised (mina kasutasin Kalevi omi) segada sulatatud võiga. Peale poole küpsise purustamist oli mul käsi surnud, seega läksin riivimise teed. Võid panin omavoliliselt umbes sama palju juurde kuna seal ei tekkinud muidu mingit massi, mida vastavalt instruktaažile lahtikäiva vormi põhja suruda, vaid lihtsalt pudi. Toorjuust, koored, muna ja suhkrud tuli omavahel segada ja segu kolmeks jagada, igale osale siis juurde erinev sulatatud šokolaad. Kihild laduda koogivormi suunaga tumedamalt heledamale. Siis tunniks ajaks ahju 175 kraadi juurde, peale seda lasta ahjus jahtuda ning tõsta külma.

Maitse tuli hea, rikkalik on selle koogi kohta tõesti õige öelda. Aga ausalt öeldes saaks sama tulemuse kui kasutada vaid 300 gr toorjuustu ning teisi aineid ka vastavalt vähendada, võiks kasutada ka vaid ühte sorti šokolaadi. Tulemus ei oleks ehk nii kõrge ja triibuline, aga maitselt suht sama, mitte nii hirmus rammus ning kordades odavam.

Singi-kartuli vorm

Vormiroogade seeria jätkub. Vaja läheb jupp midagi singilaadset, ca pool kilo kartulit, juustu, 1 sibul, piima ja muna. Singi praadisin pannil läbi koos sibulaga. Kartulid koorisin, hakkisin, pesin läbi ning ladusin vormi vaheldumisi singi-sibula seguga. Umbes poolteist klaasi piima segasin munaga ning maitsestasin mingi köögiviljapulbrit meenutava maitseainega Andrese purgist. Peale riivitud juust ja siis ahju. Teoreetiliselt oleks pidanud minema pool tundi vms ja valma, aga kuna mul tuli hiilgav idee vormile fooliumist kaas meisterdada (et hauduks paremini), siis peale pooletunnist küpsemist oli asi täitsa toores. See foolium on ikka hirmus relv, mõni ime siis, et isegi Ansip soovitas. Tõesti miski ei tule läbi. Igatahes võtsin fooliumi ära ja siis oli asi poole tunni pärast valmis. Ja maitses muide hea.

Spageti -hakkliha pirukas

Kuna Andres oskas end kavalalt pottsepa kursustele möllida, mis sisuliselt tähendab seda, et ta E-N laekub iga õhtu kell 9 ja söömata, siis on meie üksuse toitlustus ajutiselt langenud minu enam mitte nii õblukestele õlgadele. Kuna Katriin paistab endiselt arvavat, et parim toit on piim ning eelistab seda praktiliselt kõigele peale marineeritud kurkide, siis tuleb söök valmis teha alles õhtuks. Tänaseks sai välja valitud spageti-hakkliha pirukas. Põhimõtteliselt lihtne asi: spagetid või nuudlid keeta, jahutada ning segada hulka paar muna, sl õli ja tl soola. Pealmiseks kihiks hakkliha ja seente segu. Retsepti järgi oleks pidanud panema muidugi suvikõrvitsat aga ma keeldun selliseid asju kasutamast. Seega jäid seened. Peale valada koor ja kõige viimaks tuli riivida juustu ja siis ahju 25 minutiks. Üldiselt suht lihtne teha ja kui Katriin koostööd teeb (st omaette mängib), siis läheb asi päris kiiresti hoolimata sellest, et ma oma haugi mälu tõttu vähemalt 45 korda raamatust erinevate koostisosade koguseid pean kontrollima. Kõige keerulisemaks osutus kõhuga panni mitte ümber ajamine, paar korda läks üsna napilt.

See, mis välja tuli ei olnud aga päris see, mis oleks võinud olla. Vahekorrad olid nagu valed, spagetti liiga palju, hakkliha liiga vähe (ja mul oli seda 100 gr rohkem kui retseptis kirjas), soola liiga vähe ja muna liiga palju. Munade liigkasutuse pärast pole nüüd enam muidugi vaja muretseda kuna meil on nüüd tuttav kanalaomanik, aga siiski. Aga kui koguseid kohandada, siis järgmine kord saab tõenäoliselt täitsa söödava asja.