Miks ei ole hea omada liiga palju kokaraamatuid

Katriiniga kodus olles on mul valida, kas tegutseda või telekat vaadata. Raamatut lugeda või arvutis olla ta eriti ei lase. Küll aga laseb päris kenasti süüa teha ja muid toimetusi, loomulikult on ta seal peadpidi juures kogu aeg, aga sellega harjub ära. Telekat olen ma vaadanud juba niipalju, et kõik minu seriaalid on ära vaadatud ja uuemad filmid ka, enam ei jaksa ekraani jõllitada. Seepärast olen inspekteerinud mõningaid kokaraamatuid. Algselt küll tegelikult selle ideega, et panen post it vahele ja presenteerin Andresele a la, et kas poleks maitsev roog, lootuses et siis mingi hetk mulle seda tehakse. Suurest igavusest ja vajadusest Katriini toita olen aga nüüd ka ise mõnda asja teinud. Andres leidis mulle veel ühe lihtsa kokaraamatu, kus sellised labased asjad sees. Jälestan nimelt neid retsepte, mis algavad soovitusega võtta 50 ja 100 gr mulle täiesti tundmatut ainet. Milleks? Ega ma mingi Imre Kose pole. 

Seekord sai uuest kokaraamatust välja valitud hakkliha-omletirull - tegemist olevat kerge roaga hommikusöögiks või õhtusöögiks. Kerge - seega oleks miskit juurde vaja. Juba mõni päev varem oli tulnud mulle idee teha viineripirukaid ja olin selle tarbeks omandanud viinerid ja känaka pärmi (kuna poes olles ei olnud mul aimugi, kui palju pärmi võiks kuluda, siis on meil nüüd külmkapis piisavalt pärmi terveks aastaks). 

Igatahes tegin omletitaigna valmis ning lükkasin ahju. Enne vaatasin Vene köögi kokaraamatust veel pirukaretsepti (ainult 20 gr pärmi!) ja lükkasin selle järgi tehtud taigna vannituppa kerkima. Ise hakkasin omletirulli täidist valmistama. Olin aga alustanud veidi hilja ning kui Andres saabus nägi köök välja nagu lahinguväli, omletitaigen oli ikka veel ahjus ja pirukad tegemata. Õnneks ei teinud ta asjast numbrit ning asus hoopis appi ning võttis asja üle. Omletitaigen võeti välja, täidis peale ning aeti rulli. Rulli mõõtmed olid hiiglaslikud, Andres väitis, et asi selles, et ma jälle retseptis antud hakkliha kogusest kinni ei pidanud, mina aga leidsin, et probleemi põhjuseks on just need hiidmunad, mida Andres poest ostma kipub. Retseptis on mõeldud ilmselt siiski normaalsuurusega munasid, mitte neid peletisi kus iga teine on kahe rebuga. 

Järgnevalt rullis ta lahti pirukataigna ning inspekteerinud veidi viinerite ning taigna kogust teatas mulle, et mingit täidist on veel vaja. Ühtlasi sai järjest selgemaks, et kahekesi läheb meil selle "kerge" omletirulli ja kõiki nende pirukate hävitamisega keeruliseks. Õnneks helistas parasjagu Moonika, kes oli õnnekombel Jaaninga siinkandis ning nad olid lahkelt nõus tulema ning aitama meil seda toidukogust hävitama. Minu õnn, vastasel juhul oleks Andres mind ilmselt edaspidi lühema keti otsa pannud. 

Viineripirukatest ülejäänud taignast tegi Andres kohupiimapirukad ja 4 peale oli söögi kogus juba talutav ning ma sain süüa ära isegi kaks vastlakuklit (sest loomulikult olin ma poest ka 4 vastlakuklit toonud). Mõned pirukad ja kohupiimasaiad panime neile veel kaasa ja õhtu lõpuks ei sarnanenud meie korter enam buffeelauaga. Loo moraal, liiga paljude kokaraamatute omamine tekitab ahnet soovi liiga palju süüa teha, umbes sama moodi nagu näljasena poes käimine paneb kõike kärusse krahmama, millel pilk pidama jääb.

Frikadellide supp

Kuna Katriin on osutunud toidu osas eriti valivaks, siis on üsna suur peavalu välja mõelda, et mis talle sisse sööta. Tema enda arvates võiks ta ainult piima süüa, aga mulle siiski tundub, et pea aastane laps võiks ikkagi midagi muud ka süüa. Nii sai siis ühel päeval frikadellisupp ära proovitud. Retsepti sain Andrese kokaraamatust ja enamik ained olid kah juba olemas. Toppisin sinna veel lisaks pool Andrese poolt koju tiritud tundmatust juurikast mida ta pastinaagiks kutsus. Väike probleem tekkis hakklihaga. retseptis oli öeldud, et pange 200 gr, aga kuna meie Rimi ei ole selline pood, kus saad väga valida, et mis suuruses hakklihapakki tahad - võtad kas 525 gr või 400-se ja seega oli meil kodus vaid 400 pakk. Mida kuradit ma peaksin aga ülejäänud 200 gr tegema kui ma supi sisse ainult pool panen? Siis meenus mulle aga, kuidas Andres rääkis EPA sööklas toiminud süsteemist, kus kui menüüs oli frikadellisupp, siis oligi supp ja kauss frikadellidega kõrval ning sööklamutt pani igaleühele supi ning kausist ühe frikadelli. Ühe korra sattus mutil frikadelli pannes kogemata Andrese supi sisse kaks tükki ning siis ta korjas ühe neist tagasi. Ja  valesti polnud ju tegelikult nagu midagi - menüüs oli frikadelli, mitte frikadellide supp. Seda lugu meenutades ei näinud 400 gr hakkliha frikadellideks tegemine enam suure probleemina, nagunii koonerdatakse retseptides tihtipeale nende kõige paremate osadega - lumepallisupis on lumepalle vähe, kohupiimakoogis rosinaid minimaalselt, ikka tuleb ise vähe rohkem arvestada, et ikka hea saaks. Seega läks 400 gr hakkliha käiku. Probleem tekkis alles siis, kui 300 gr hakkliha oli supis frikadellideks pätsitud ning supp tänu sellele nii paks saanud juba, et üha uued lisatavad frikadellid enam vedeliku sisse ei pääsenud vaid kuivale jäid. Tuli lisada vett ning see lõi segamini maitsestamise poole. Igatahes panin siis tunde ja maitse järgi puljongikuubikuid ja veel mingit segu purgist ning keetsin valmis. Prepareersin tite (pudipõllestasin) ning söötsin talle kausitäie sisse. Siis sõin ise ka ning sain aru küll, miks ta seekord ei protsestinud söögi vastu - supp oli kaunis tugevalt maitsestatud saanud ning kõikide titeraamatute järgi ei tohiks ühe imiku toit väga maitsestatud olla. Aga Katriin maitsestamata sodi ei söö, seega on mul valida, kas anda inimeste sööki või siis ainult piima, sõi supi ära ja ei juhtunud temaga midagi, lastekaitse ka ei ilmunud kohale. Lõpp hea kõik hea.

Stoori roog, lihtne ja meeletult hea

Lausa veider, et sellest meie jaoks nii olulisest roast pole varem juttu olnud. Stoori roog pärineb kunagi Pelgulinnas Õle tänaval asunud urkarestoranist, tegemist oli selle koha nö firmaroaga. Avastasime selle koha juhuslikult ning käisime mitu aastat seal aeg ajalt töökaaslastega söömas, alati Stoori rooga loomulikult.Urgas on ammu kinni pandud aga retsept elab edasi.





Vaja läheb:
sealiha lõike
krevette
tomateid
friikartuleid
sibulat
juustu
seeni - originaalis olid shampinjonid, aga ka metsaseened sobivad väga hästi
kogused on enda otsustada, et kui palju ära süüa jõuad, niipalju tee.

Protsess siis järgmine. Sealihalõigud tuleb praadida, maitsestada soola ja pipraga. Friikartulid võib samal ajal ahju toppida. Sibul pruunistada pannil koos seentega. Seejärel laduda toit otse taldrikutele kihtidena: kõige alla friikartulid, edasi sealiha ning seente/sibula segu. Kogu krempel puistata üle riivitud juustuga, kõige otsa puistata krevette ja tomatilõigud külgedele. Valma!