Kana, seened ja kõrvits

Pärast reedeõhtust pärade manustamist (ühtegi uut pudelit me ei avanud) oli hommikul ikka 0,7 ühikut olemas. Mardz ütles, et mine võta külmast 2 pakki kana. Seeni oli ka nagunii vaja hooldada st. värske soolakiht peale panna ja hapendatud seente söödavus üle tsekata. Kana osutus kintsuks. Ära tampida siis sai seda ja isegi rulli keerata. Soolaseen vahele ja vormi. Kanajäägid sai potis puljonksiks keedetud. Kanarullidele läks veel ülejäänud seene ja sibulasodi + rõõsa maapiima kaste peale ja ahju. Pühapäeval läks kõrvitsasupiks. Umbes kilo ilusat kõrvitsat, mõned porksid, suur sibul ja mõned kartulid kanapuljongi rasva sees ära hautada. Kanapuljong lisaks, siis saumiksriga sodiks ja kanaliha peeneks ja ka potti. Pipart, muskaatpähklit maitseks, natuke keeta ja valmis.

Peale sobib röstitud kõrvitsaseemned ja krutoonid ja petersell. Päris hea oli isegi.

Seenesalat vol. 2

Kuna seenesalatist jäi hapukoort järgi siis oli kõige loomulikum käik võtta Balta turuhoonest pakk pelmeene.

Moonikale juhend:

1. Pane pott vett keema, veega ära koonerda

2. Kui keeb uha pelmeenid sisse - ei ole vaja enne koorida

3. Sega et põhja ei kõrbeks, võid lisada õli ja soola

4. Kui pinnal hulbivad siis on valma.

5. Kurna ära ja naudi koore ja maitseainetega

Kilu puhastamise rahvuslik eripära

Minu arusaamine kilu efektiivsest puhastamisest pärineb lapsepõlvest, mil kiluvõileib oli kaneeliga piimasupi juurde kohustuslik lisand ning sel puhul alati terve karp õnneks võeti. Tehnika ise on järgmine:
1. Rebida kilul pea otsast
2. Pista nimetissõrm tekkinud august sisse ning tõmmata alla libistades sõrme mööda kilu selgroogu
3. litsuda kilu keskelt pöidlaga laiali ja kiskuda välja selgroog koos sabaga.

Eile õnnestus mul aga jälgida kilu puhastamist a la Andres - noa ja kahvliga nimelt. Ilmselt ei usu mind niisama keegi, seega lisan pildi. Ja mõelda, et isa kutsus Taunot esteediks kui viimane nõudepesulappi kahe sõrme vahel tõstis.

Ma saan ka siia kirjutada! Kas pole ikka imelineasi see internet?

Olgu tänatud kuugel ja taevaisa!

Ma loodan, et minu jüngrid kirjutavad üles misma süüa teen

Sibulamoos ja seenesalat. Süüa pole midagi.

3 punast (lillat)sibulat
1 sl oliivōli
5 oksa värsket maitserohelist
2 sl punast veiniäädikat
pipart
3 sl mett

on retsept, mis netis lahti on. Ning nüüd ta teatab, et ta ei teegi selle retsepti järgi, vaid miksib kokku mitut erinevat retsepti. No kuidas nii saab? Kuidas on mul üldse võimalik süüa tegema õppida kui ta isegi retsepti järgi ei pane. Mitte et ma tahaks  õppida sibulamoosi tegema. See äädika moodi punane vedelik, mis sinna sisse käis levitas juba nii vastikut haisu, et olin sunnitud köögist põgenema ning kitarri harjutama. Kitarri harjutama seepärast, et nagu viimasel ajal ikka ei tulnud telekast mitte midagi huvitavatki. Praegu näiteks käib mingi seriaal lollpeast, kelle ajju kogemata mingi superagendi info laaditi. Või midagi sellist see tutvustus ütles.

Hetkel veel ohutult potis olevale sibulamoosile (seda tuleb süüa kreekeriga, õpetab Andres kõrvalt) on silmapiiril veel seenesalat ja pott mingi rohelise tuustiga. Silt ütleb, et oregano. Kreekeriga, yeah right, mu spetsiaalsed diivanil näkitsemiseks ostetud kreekerikesed tahetakse sibulamoosiga üle valada. Ja mingi kiluriba veel sinna kõrvale panna. Peaks vist õnne tänama, et heeringast juttu pole olnud...

Mitte ainult neljapäev vaid terve nädal võib kalapäev olla

Ilmselt midagi taolist arvas Andres. Igatahes eelmisel laupäeva hommikul lösutas meie miniatuurses külmkapis neljakilone haug. Musi oli hommikul magamise asemel kalaturul käinud. Neljakilose olevat ta võtnud sellepärast, et me minevat ju maale ja seal sööjaid rohkem. Ja mis sellest haugist saama pidi? Ennekuulmatu - hapukapsas kalaga...aga Koržets olevat juba kaks korda telekas teinud.

Maale jõudes pakiti haug pidulikult kilest välja, pildistati siit-sealt ning siis löödi talle nuga selga. Kõik näis kulgevalt täitsa plaanipäraselt kuni jõudis tagasi Raplast ema lohistades sabas 3 kilost lõhet. Seda sellest hoolimata, et nad olid Andresega hommikul telefoniühenduses selgeks teinud, et Andres toob kala. Lisaks oli Andres muide toonud kalaturult veel 3 väiksemat isendit, mida nad minu mäletamist mööda räimeks kutsusid. Peale seda kui see oli ära rapitud ning hapukoorega üle ujutatut nimetati seda sama kala minu meelest heeringaks juba...

Ja nii saigi, et haugist sai:
ahjukala - klassikaline, fooliumis küpsetatud
kalasupp (koos lõhega)
kalatükid hapukapsas - mis muide osutus huvitaval kombel täiesti heaks.

ja lõhest sai:
soolakala
kalasupp (koos haugiga)
ja ahjukala

Ja kes veel mõtleb, et kala on lahja asi, see mõelgu uuesti, sest kogu selle söögi peale õnnestus mul kilo juurde võtta.

Toidutegemise soov tuleb mulle peale kord kvartalis (ilmselt kui minu geneetilist üleehitust uurida, siis tuvastatks kiirelt, et mul on mingi naisterahvale viitav geen või asi puudu). Reeglina on selle äkkmõtte tulemuseks hakkliha-või vorstikaste. Või siis mõni keeksilaadne kook, mis mitte kunagi ei kerki aga sellegipoolest kõlbab. Ühesõnaga midagi sellist, mille tegemiseni Andres ei laskuks ilma eelneva töötlemiseta. Andrese idee hakkliha sihtotstarbelisest kasutamisest ei ühti reeglina minu omaga, kuigi tulemus mekib mulle hästi. Andres vaatab hakkliha ning näeb: hakkliha-kapsahautis, risotto, minu kujutlusvõime üldjuhul hakklihakastmest või hakklihast makaronidega kaugemale ei ulatu.

Nüüd on aga mu südametunnistus juba mõnda aega mulle vaikselt meenutanud, et varsti jään ma ju titega koju ning siis on vist vähe imelik oodata kodus nokk lahti kuni Andres tuleb ja midagi mulle teeb. Ja arvestades, kuidas mul viimasel ajal on see söögiasi välja tulnud, oleks aeg vist trenni tegema hakata.

Ja nii sündiski täna lasanje. Või on õige öelda lasanja? Nii eestlaste moodi. Lasanjet ma olen tegelikult varem ka teinud, Annika juures õppisin. Aga tänaseks väljakutseks oli Andrese arvamus, et ma võiks seal sees ka seeni kasutada. Seente lisamine iseenesest ei oleks probleemi valmistnud, aga häda oli selles, et need olid ebasobival kujul, ehk siis soolatud. Andres läks trenni ning enne instrueeris, et tulisoolane maitse tuleb ära saada, et keetku ma need läbi, kaks korda soovitavalt. No ma siis keetsin. Kokkuvõttes kolm korda, kuna peale teist korda sundisin end seeni maitsma ning mulle tundus, et vist on ikka veel soolased. Ülejäänud osa läks libedalt, hakkliha, sibul ja seened praetud ning kaste valmis. Lasanjeplaadid olin juba enne likku pannud ning need olid eeskujulikult pehmed.

Ja ahju ta läks. Veidi oli probleeme ahju programmi valimisega, aga kui ahi oli mõnda aega töötanud ning punane tuli, mis näitab, et pole ikka veel soovitud kuumus saavutatud, ikka veel põles, siis tuli mulle deja vu. Mulle meenus, et selline asi on nagu kord olnud ja siis oli asi selles, et vale programm valitud. Keerasin nupu õigesse kohta ning oligi asi jonksus.

Hoog sees otsustasin teha ka lumepallisuppi, ema oli nimelt kaasa pannud kanamune. Enne tuli muidugi emale kõne võtta, et asi selge oleks, kuidas see asi käis. Instruktaaz saadud asusin lahingusse. Munavalged ja kollsed eraldi vahtu, piim keema ning pallid piima sisse. Kõige keerulisem osa näis olevat nende kuramuse pallide ümber keeramine. Ma tegelikult ei tea, kas seda tegema pidi, aga lapsepõlvest on meeles, et nagu keerati.

Andres saabus just trennist ning ta ei suuda uskuda, et ma päriselt ka lumepallisuppi tegin.

Lasanje maitses muidu OK, ainult soola oli vähe. Soola ma ei julgenud panna kuna need soolaseened olid minu jaoks tundmatu suurus ning mul polnud aimugi kui palju soola need veel välja peksta võivad. Andres arvas ka, et seeni võib teinekord võiga praadida. Lumepallisuppi pole veel mekkinud, las jahtub. Andres juba deklareeris, et tema seda süüa ei kavatse. Aga noh, ta pole kunagi selliseid häid asju hinnata osanud, nagu kakaokissell (ilmselt oli ta väiksena üks neist, kes seda kaamliilaks kutsusid), pannkoogid (polevat päris söök) jms.