Hinkaal

On nagu pelmeen aint suurem. Mitu korda suurem sõltub tegemisest. Tegime nii 3 korda suuremaid. Sisuks läks hakkliha nii sea, kui ka veise oma, ohtralt sibulat, maitseroheline, pipar, sool ja vesi. Vett tuleb kindlasti panna, parem oleks muidugi puljong aga kussa siis saad kui ei viitsi keeta. Ehkki mingi kontsentraat õnnestus osta aga kuna maha unus siis ei saanud proovida. Taigen on veelgi lihtsam - vesi ja jahu, tera soola ka. Kuna makaronimasinaga on lihtne tainast rullida siis läks asi libedalt. Hinkaali kokkuvoltimist õnnestus ka mehhaniseerida. Tulemused on pildil.

Rääbis (suitsu)

Nagu hakkab tavaks saama leidsin ennast laupäeva hommikul jälle kalaturult. Seekord oli soov juba ette teada ja eelmine laupäev märgatud rääbised leidsid tee kilekotti. Olid soomest pärit, sarvi polnud aga seeeest oli sisikond juba välja võetud ja ületappu polnud vaja teostada. Rääbis teadagi vajab söögikõlbuliseks saamiseks ohtralt suitsutamist. Paka suitsuahjus on mul kalad siiani õnnestunud katta mitte just eriti ilusa must kihiga. Tuli natuke nuputada kuidas seda vältida. Musta tekitab põlemine - seega tuli seda vältida. Ahi oli vaja seega soojaks ajada. Kalad käisin paberiga üle, et nad võimalikult kuivad oleksid. Siiber läks kinni kohe alguses, uks natuke praokile et niiskus välja pääseks ja nii 20...30 minta olid nad seal kuivamas. Kala kuiv läks paras pinu õunapuuoksi pliidi alla ja ahjuuks kinni. Vahepealset aega sisustasin saunalaval. Piiludes tundus, et võiks tiba veel küpseda. Oksad jälle sisse ja ise sauna. Kokku olid nad ahjus vast tunnikese või tiba rohkem. Kalad kaussi ja sool peale. Poole tunni pärast kannatas süüa. Natuke selja pealt oli naha küljes kinni aga muidu nagu päris. Kuna kalu oli päris palju ja kõhud hinkaali täis siis läks osa kalu purki oliivõli alla. Türklased saavad ka osa, kui jõulude ajal laulvat kaamelit kaasa ei võta.

Jälle supp

Pühapäeviti ei viitsi ju eriti süüa teha. Olemas oli vaid tükk sinki ja pool porrut. Pastat ka muidugi. Tomati-sibula möksi olin ka suutnud 3 purki maalt linna tuua. Ükshaaval muidugi, et ehk läheb tarvis. Egas midagi, kõige lihtsam paistis sellest üks supp kokku keeta. Sink tükkideks ja pannile, porru ka natukeseks hauduma. Kuum vesi selga, purk möksi ka. Mõned puljonksikuubikud ja natuke pastanuudleid ja oligi valmis. Tiba hapukas tomatist aga täiesti söödav.

Et ausalt ära rääkida, kuidas selle Siberi tuuraga tegelikult oli

Ärkasin too hommik kell 10.30 selle peale, et musi oli läinud. Kahtlustasin teda algselt kavatsuses võileibade valmistamisest kõrvale hiilida, kuid minu protesti peale ilmus ta välja ning tegi mulle hommikusöögi ning kell 12ks olin valmis päevaplaani järgima - ehk siis poodi minema. Juba varem oli ta mulle uhkel ilmel teatanud, et autos on surnud kala, seega ma olin vaimselt ette valmistatud. Vähemalt oli seal ainult üks kala, mitte nagu eelmine kord kui ta laupäeva hommikul kalaturule hiilis. Milleks ma ette valmistunud ei olnud, oli see, et ühel hetkel seisab Andres nõutu näoga uksel ning teatab, et see kala ei olegi surnud. Vähemalt on värske, arvasin mina ning siirdusin haamri järgi, millega Andres peksis kala trepi pealt nii kaua vastu pead kuni see alla andis ja hinge heitis. Riputasime eluka igal juhuks kilekotiga tooli seljatoe külge, et kui see visa hing veel ellu peaks ärkama, siis ei pääse ta vähemalt mööda maja ringi kondama.

Kui me tunde hiljem naasime, oli kala ikka veel seal kuhu me olime ta jätnud ning paistis jätkuvalt surnud olevat. Elukas asetati tööpinnale ning nüüd nägin ka mina esimest korda, et mis asi see täpselt on. See oli sellline tumehalli värvi ja soolikakujuline. Koon oli tal pikk ning meenutas otsast lumesahka, alakülje pealt vaadates oli tal suu nagu haikalal ning lisaks veel mingid valged pikad näsad nagu Davy Jonesi habe.

Edasiselt järgnes eluka rappimine. Andres on kogu valmistamisprotsessi kirjeldanud nii, nagu oleks see kukepea olnud. Tegelikkuses nägi asi välja nii et Andres lõi talle noaga kõrri ja rebis kõhu lõhki nii et soolikad pritsisid. Sisikond rebiti välja ning kala käis korduvalt duši all, et limast lahti saada. Kurat teab kui kaua see ennast pesnud ei olnud, sest seda lima näis olevat ikka palju. Kogu protsessi saatsid vandesõnad kuna kala avaldas vastupanu ja lima ei tahtnud maha tulla.

Lõppes kõik siiski õnnelikult, kala pakiti hõbepaberisse ning keerati pannile rõngasse nagu verivorst. Ja maitses hea.

Makaronimasin

Musi kinkis mulle sünnipäevaks pastamasina. Ma kardan, et sellel on mingi omakasuline tagamõte ka taga. Kindlasti loodab rohket nosimist. Ühtlasi keeldub ta ise seda pastamasinaks nimetamast. Ehkki see päris makarone teha ei oska. Makaronipuur pidavat lisavarustuses olema.

Kuna ma olin juba enne sünnipäeva "millegipärast" durumjahu ostnud siis sai apastraat ka ära proovitud. Retsept on üks lihtsamaid maailmas jahu+muna või siis jahu+vesi.

Vast kõige keerulisem on jälle ravioolisi teha. Väga kunstipärased nad just ei tulnud. Pildil olev tuli veel katta teise pastaplaadiga ja siis lõikuda ruudukesed.

Kuna täidisega ei maksa närutada siis polnud see just kõige lihtsam tegevus.

Edaspidi on plaan pigem midagi pelmeenilaadset või veelgi suuremat täidisehulka mahutavat hinkaali teha.

Täidises iseenesest oli suitsusink, porru, kuuseriisikas ja riivitud parmesan.

Vist ei ole vaja mainida kas see ka maitsev oli. Musi arvas et soola oleks juurde vaja.

Ahjutuur

Kõigepealt tuleb minna kalaturule. Tavapäraselt on seal käru eluskalaga. Kuna juba ammu olin mõelnud tuura proovimise peale siis lasin ühe sealt omale välja õngitseda. Müüja koksas mingi pulgaga paar korda pikki tuura kukalt. Aga umbes kolme tunni pärast kui autost hakkasin kala tuppa viima siis isend vägagi lõbusas lustimistujus oli. Olin sunnitud tüübile haamriga paar korda lagipähe kopsama.

Aga muidu on tuuraga lihtne - luid pole, soomuseid ka mitte. Ainuke tüütus on lima, mida tuleb just sooja veega ära pesta.

Maitseks läksid oliivõli ja sool.

Pooleks tunniks ahju ja valmis. Ütleme nii, et kõhred söödi ka ära.

Isend altpoolt vaadates.