Miks ei ole hea omada liiga palju kokaraamatuid

Katriiniga kodus olles on mul valida, kas tegutseda või telekat vaadata. Raamatut lugeda või arvutis olla ta eriti ei lase. Küll aga laseb päris kenasti süüa teha ja muid toimetusi, loomulikult on ta seal peadpidi juures kogu aeg, aga sellega harjub ära. Telekat olen ma vaadanud juba niipalju, et kõik minu seriaalid on ära vaadatud ja uuemad filmid ka, enam ei jaksa ekraani jõllitada. Seepärast olen inspekteerinud mõningaid kokaraamatuid. Algselt küll tegelikult selle ideega, et panen post it vahele ja presenteerin Andresele a la, et kas poleks maitsev roog, lootuses et siis mingi hetk mulle seda tehakse. Suurest igavusest ja vajadusest Katriini toita olen aga nüüd ka ise mõnda asja teinud. Andres leidis mulle veel ühe lihtsa kokaraamatu, kus sellised labased asjad sees. Jälestan nimelt neid retsepte, mis algavad soovitusega võtta 50 ja 100 gr mulle täiesti tundmatut ainet. Milleks? Ega ma mingi Imre Kose pole. 

Seekord sai uuest kokaraamatust välja valitud hakkliha-omletirull - tegemist olevat kerge roaga hommikusöögiks või õhtusöögiks. Kerge - seega oleks miskit juurde vaja. Juba mõni päev varem oli tulnud mulle idee teha viineripirukaid ja olin selle tarbeks omandanud viinerid ja känaka pärmi (kuna poes olles ei olnud mul aimugi, kui palju pärmi võiks kuluda, siis on meil nüüd külmkapis piisavalt pärmi terveks aastaks). 

Igatahes tegin omletitaigna valmis ning lükkasin ahju. Enne vaatasin Vene köögi kokaraamatust veel pirukaretsepti (ainult 20 gr pärmi!) ja lükkasin selle järgi tehtud taigna vannituppa kerkima. Ise hakkasin omletirulli täidist valmistama. Olin aga alustanud veidi hilja ning kui Andres saabus nägi köök välja nagu lahinguväli, omletitaigen oli ikka veel ahjus ja pirukad tegemata. Õnneks ei teinud ta asjast numbrit ning asus hoopis appi ning võttis asja üle. Omletitaigen võeti välja, täidis peale ning aeti rulli. Rulli mõõtmed olid hiiglaslikud, Andres väitis, et asi selles, et ma jälle retseptis antud hakkliha kogusest kinni ei pidanud, mina aga leidsin, et probleemi põhjuseks on just need hiidmunad, mida Andres poest ostma kipub. Retseptis on mõeldud ilmselt siiski normaalsuurusega munasid, mitte neid peletisi kus iga teine on kahe rebuga. 

Järgnevalt rullis ta lahti pirukataigna ning inspekteerinud veidi viinerite ning taigna kogust teatas mulle, et mingit täidist on veel vaja. Ühtlasi sai järjest selgemaks, et kahekesi läheb meil selle "kerge" omletirulli ja kõiki nende pirukate hävitamisega keeruliseks. Õnneks helistas parasjagu Moonika, kes oli õnnekombel Jaaninga siinkandis ning nad olid lahkelt nõus tulema ning aitama meil seda toidukogust hävitama. Minu õnn, vastasel juhul oleks Andres mind ilmselt edaspidi lühema keti otsa pannud. 

Viineripirukatest ülejäänud taignast tegi Andres kohupiimapirukad ja 4 peale oli söögi kogus juba talutav ning ma sain süüa ära isegi kaks vastlakuklit (sest loomulikult olin ma poest ka 4 vastlakuklit toonud). Mõned pirukad ja kohupiimasaiad panime neile veel kaasa ja õhtu lõpuks ei sarnanenud meie korter enam buffeelauaga. Loo moraal, liiga paljude kokaraamatute omamine tekitab ahnet soovi liiga palju süüa teha, umbes sama moodi nagu näljasena poes käimine paneb kõike kärusse krahmama, millel pilk pidama jääb.

Frikadellide supp

Kuna Katriin on osutunud toidu osas eriti valivaks, siis on üsna suur peavalu välja mõelda, et mis talle sisse sööta. Tema enda arvates võiks ta ainult piima süüa, aga mulle siiski tundub, et pea aastane laps võiks ikkagi midagi muud ka süüa. Nii sai siis ühel päeval frikadellisupp ära proovitud. Retsepti sain Andrese kokaraamatust ja enamik ained olid kah juba olemas. Toppisin sinna veel lisaks pool Andrese poolt koju tiritud tundmatust juurikast mida ta pastinaagiks kutsus. Väike probleem tekkis hakklihaga. retseptis oli öeldud, et pange 200 gr, aga kuna meie Rimi ei ole selline pood, kus saad väga valida, et mis suuruses hakklihapakki tahad - võtad kas 525 gr või 400-se ja seega oli meil kodus vaid 400 pakk. Mida kuradit ma peaksin aga ülejäänud 200 gr tegema kui ma supi sisse ainult pool panen? Siis meenus mulle aga, kuidas Andres rääkis EPA sööklas toiminud süsteemist, kus kui menüüs oli frikadellisupp, siis oligi supp ja kauss frikadellidega kõrval ning sööklamutt pani igaleühele supi ning kausist ühe frikadelli. Ühe korra sattus mutil frikadelli pannes kogemata Andrese supi sisse kaks tükki ning siis ta korjas ühe neist tagasi. Ja  valesti polnud ju tegelikult nagu midagi - menüüs oli frikadelli, mitte frikadellide supp. Seda lugu meenutades ei näinud 400 gr hakkliha frikadellideks tegemine enam suure probleemina, nagunii koonerdatakse retseptides tihtipeale nende kõige paremate osadega - lumepallisupis on lumepalle vähe, kohupiimakoogis rosinaid minimaalselt, ikka tuleb ise vähe rohkem arvestada, et ikka hea saaks. Seega läks 400 gr hakkliha käiku. Probleem tekkis alles siis, kui 300 gr hakkliha oli supis frikadellideks pätsitud ning supp tänu sellele nii paks saanud juba, et üha uued lisatavad frikadellid enam vedeliku sisse ei pääsenud vaid kuivale jäid. Tuli lisada vett ning see lõi segamini maitsestamise poole. Igatahes panin siis tunde ja maitse järgi puljongikuubikuid ja veel mingit segu purgist ning keetsin valmis. Prepareersin tite (pudipõllestasin) ning söötsin talle kausitäie sisse. Siis sõin ise ka ning sain aru küll, miks ta seekord ei protsestinud söögi vastu - supp oli kaunis tugevalt maitsestatud saanud ning kõikide titeraamatute järgi ei tohiks ühe imiku toit väga maitsestatud olla. Aga Katriin maitsestamata sodi ei söö, seega on mul valida, kas anda inimeste sööki või siis ainult piima, sõi supi ära ja ei juhtunud temaga midagi, lastekaitse ka ei ilmunud kohale. Lõpp hea kõik hea.

Stoori roog, lihtne ja meeletult hea

Lausa veider, et sellest meie jaoks nii olulisest roast pole varem juttu olnud. Stoori roog pärineb kunagi Pelgulinnas Õle tänaval asunud urkarestoranist, tegemist oli selle koha nö firmaroaga. Avastasime selle koha juhuslikult ning käisime mitu aastat seal aeg ajalt töökaaslastega söömas, alati Stoori rooga loomulikult.Urgas on ammu kinni pandud aga retsept elab edasi.





Vaja läheb:
sealiha lõike
krevette
tomateid
friikartuleid
sibulat
juustu
seeni - originaalis olid shampinjonid, aga ka metsaseened sobivad väga hästi
kogused on enda otsustada, et kui palju ära süüa jõuad, niipalju tee.

Protsess siis järgmine. Sealihalõigud tuleb praadida, maitsestada soola ja pipraga. Friikartulid võib samal ajal ahju toppida. Sibul pruunistada pannil koos seentega. Seejärel laduda toit otse taldrikutele kihtidena: kõige alla friikartulid, edasi sealiha ning seente/sibula segu. Kogu krempel puistata üle riivitud juustuga, kõige otsa puistata krevette ja tomatilõigud külgedele. Valma!

Jõulupraad

Andres arvas, et jõulupraad ei olnud üldse nii hea, et seda siia üles panna. Aga minu arvates kaalub siinkohal prae välimus maitse üles. Ja millist vaeva Andres ettevalmistustööde käigus nägi, sest jah, need ruudud on saavutatud eeskujuliku kaiakanepiliku tagantkäelöögiga.

Ahi

Et sööki saada on vaja vähemalt kahte liiki asju. Söödavad asjad esiteks ja teiseks siis asjad millega söödavad asjad muudetakse rohkem söödavaks. Paljast jahu iseenesest ju peaks olema söödav aga ega ta eriti maitsev ei ole.
Seega, et muuta näiteks jahu maitsvaks on teda vaja segada veega ning siis kuumutada. Saame jahukaste. Ka ei ole just eriti maitsev. Aga kui kuumutada teda näiteks ahjus! Hakkame juba kuhugi jõudma. Vaja ahju!
No ma siis tegin ühe ahju.

See on vundamendiauk. Kuna kruus tuleb kohe vastu pole sügavat kraavi tarvis.

Alus sai tehtud pakkudest. Pealt loodi ja plank läks veel peale.

Liivapadi. Ülesanne siis tekitada massi ja hoolitseda et plank kuuma ei saaks.

Sulane Marko tütrega viimistleb serva, et liiv jooksu ei paneks.

Ahju põhi šamottplaatidest. Tavaline šamott on muidugi 3x odavam aga endale teha siis võib ju lubada. Ahjusuu šabloon ka juba paigas. Väga nutikas nipp. Ahjusuu sisselõikamine jääb ära.

Meeskond töövahenditega. Esiplaanil hakkab kuju võtma ahju sisemus.

Mängud märja liivaga. Nagu lapsepõlves aga seekord kasutasime vett.

Põrsas kiles

Nüüd on vaja natuke tantsida

Ja võibki esimese kihi peale kanda

Teine kiht on juba põhulisandiga. Armatuurkiht. Peaks tegema tugevamaks

Šabloon ära võetud. Kas jääb püsti kui liiv eemaldada?

Koobas. Ja jäi püsti.

Esimene kütmine - suits läks kuhu tahtis

Vastuvõtukomisjon - on märgata meeleheidet ühe komisjoni liikme poolt

Juba parem - suitsu jaoks on ka korsten

Saabus orjatar Isaura keda sai edukalt rakendada kolmanda kihi ehk penokihi ettevalmistamisel

Kolm kihti peal, nüüd vaja veel krohvida, uks teha ja korsten läbi katuse viia

Esimene kiht krohvi peal.

See punane möga on korstna vooderdus. Sai tehtud enne kui suits selle ära tahmab. Ilma põhuta ja suht rasvane segu.

Joogist kah

Laupäeval peitis vabaämm meie eest viina ära!
Ja kuhu siis -- sügavkülma :)
Olgu taevas kiidetud sellise ämma eest!

Seenepirukad

värske liuatäis seenepirukaid

Rukkileiva pizza kana ja sibulaga

Vaja läheb:
rukkijahu, kanafileed, sibulat, kuivpärmi, juustu

Rukkijahust ja kuivpärmist tegi ta taigna, mille sättis meie kamina peale kerkima. Tavaliselt kasutab ta kergitamiseks põrandakütet, aga hetkel on pole see piisavalt soe. Seega ajas ta kaminasse (jah see sama kamin, mida kord aastas köetakse aga mis see eest väga kena välja näeb) paar pilbast ja paberikorvi sisu ning tuli otsa. Samal ajal segas pannil kokku ja praadis ära kanafilee ning sibula. Tainas kerkis ära ning määriti sobivate vandesõnade saatel ahjuplaadile laiali (vandesõnad on vajalikud, et ennetada taigna kinnijäämist lusika, käte või muude laialimäärimiseks kasutatavate atribuutide külge, toime on tõestatud). Kanafilee ning sibula segu laotati taignale, peale veidi hakklihamaitseainet ja riivjuustu. Ja ahju.

Kanafilee seente ja juustuga

Andresel pole aega endal sissekandeid teha, ta teeb süüa, seega panen ise tulevastele põlvedele kirja tema kokakunsti järjekordseid saavutusi. Seekord siis kanafilee seente ja juustuga.

Retsept lihtne - võtke kanafilee, taguge see haamriga kergelt lömaks - päris sodiks pole vaja, piisab kui jääb lapik. Pange peale hakitud seened ja porru ning pistke mõneks ajaks ahju. Mingi aeg - ja ma ei kavatsegi öelda kui kaua need peavad ahjus olema kuna enamik nn retseptiraamatud on ka sellised, et a la "võtke näpuotsatäis soola" - võtke need ahjust välja ning raputage üle riivjuustuga. Siis tagasi ahju kuni juust peal sulanud ja krõbe. Serveerida koos ahjukartulite ning hapukoore-sibula kastmega. 

Seoses sellega, et ma nüüd kodus saab Andres vähem süüa teha ja vähem eksperimenteerida, sellest ka toidublogisse tekkinud paus. Süüa tehakse ikka, ainult et Andres saab seda teha harvemini ja mina õnnetuseks tihedamini. Ja minu tehtud toitudest pole mõtet eriti rääkida. Ükspäev tahtsin endale kisselli teha ja kuna esimene kord, siis loomulikult ei läinud nii nagu oleks pidanud. Esiteks oli mahl vale - sellest tavaliselt poe mahlajoogist ikka ei saa korralikku tugevamaitselist kisselli - aga või keegi selle sinna paki peale kirja paneb - ja see tärklis ei allunud seekord kontrollile ja läks klimpi. Mina süüdistaks tassi, ma üritasin küll ühtlaselt valada aga ikka tuli ta sealt plõmps-plõmps. A no järgmine kord läheb vast paremini.

Mis juhtub kui Andres liiga harva süüa saab teha

Tegelikult käis mul juba eile korra mõte läbi pea, et Andres pole ammu süüa teinud, et kas ta puudust ei tunne juba. Ja mu kahtlused said kinnitust kui ta kokaraamatu õhtul voodisse tiris. Aga seda ei osanud ma arvata, et asi nii suurelt ette võetakse. Nii ongi meie vannitoas kaks plaaditäit müslipõhjasid jahtumas, elutoas kamina ees leivataigen kerkimas, külmkapis känakas liha (mille pean homme ahju ajama), pirukataigen sügavkülmas ja maitsevõi koriandriga sai just valmis. Ja ma peaks mainima, et ta saabus koju täna alles pool kümme õhtul. Let the feast begin!

Võtke pool siga

nii algavat üks kokaraamat esimese vabariigi päevilt. Ei tea kuda selle raamatuga on aga pool siga on sügavkülmas jõulu ootamas. Terroriseerib huvilisi, kes on sunnitud moosi või seente kättesaamiseks jõuharjutusi tegema. Ei teagi millest tüli Ülo ja metsea vahel alguse sai aga resultaat on käega katsuda. Kui nüüd veel 10 kg lammast ja samapalju limusiini saaks võiks jõul ju iseenesest tullagi. Kuna seda kokaraamatut ei ole siis täitsa mure - mis seast saab? Peaks vist soovide raamatu sisse seadma!

Lühhike oppettus selle kohta, kuidas teha juustuvorsti

 

Peldikupelmeen

PÖFF ! mitte nagu Boeuf a la tartare aga nagu kinu. Käisime nii 6 korda või 7. Musi tabas enamasti kümnesse. Võitjafilm meie meelest oli Polaarjoone sangarid. Aga mitte sellest filmist ei tahtnud ma rääkida. Üks film oli pealkirjaga Tualett elik siis peldik. Selle filmi käigus siis tehti jaapani pelmeene e. Gyoza pelmeene. Ilus nägi välja ja muidugi vaja ju järgi proovida. Sisu nääb välja nii:

Kellaosuti liikumise suunas 12'st alates: koriander, hiina kapsas, seahakkiliha kergelt kuumutatud, roheline sibul loomahakkliha ja porru. Sojakastet ei olnud, krevette ka mitte aga polnd hullu - täiesti kabe sisu tuli.
Juutuubis on olemas videod kuda seda pelmeeni kokku rullida - musi on nüüd nagu kutseline või avaldab mõju jaapani virmas töötamine.

Pelmeeni tuleb siis praadida pannil ja kui armsalt pruun juba alt on siis keevat vett peale ja kaane all natuke hautada. Tavaliselt süüakse seda sojakastme ja miski äädika seguga aga eestis sobib pigem hapukoor ja sibul.

Hinkaal

On nagu pelmeen aint suurem. Mitu korda suurem sõltub tegemisest. Tegime nii 3 korda suuremaid. Sisuks läks hakkliha nii sea, kui ka veise oma, ohtralt sibulat, maitseroheline, pipar, sool ja vesi. Vett tuleb kindlasti panna, parem oleks muidugi puljong aga kussa siis saad kui ei viitsi keeta. Ehkki mingi kontsentraat õnnestus osta aga kuna maha unus siis ei saanud proovida. Taigen on veelgi lihtsam - vesi ja jahu, tera soola ka. Kuna makaronimasinaga on lihtne tainast rullida siis läks asi libedalt. Hinkaali kokkuvoltimist õnnestus ka mehhaniseerida. Tulemused on pildil.

Rääbis (suitsu)

Nagu hakkab tavaks saama leidsin ennast laupäeva hommikul jälle kalaturult. Seekord oli soov juba ette teada ja eelmine laupäev märgatud rääbised leidsid tee kilekotti. Olid soomest pärit, sarvi polnud aga seeeest oli sisikond juba välja võetud ja ületappu polnud vaja teostada. Rääbis teadagi vajab söögikõlbuliseks saamiseks ohtralt suitsutamist. Paka suitsuahjus on mul kalad siiani õnnestunud katta mitte just eriti ilusa must kihiga. Tuli natuke nuputada kuidas seda vältida. Musta tekitab põlemine - seega tuli seda vältida. Ahi oli vaja seega soojaks ajada. Kalad käisin paberiga üle, et nad võimalikult kuivad oleksid. Siiber läks kinni kohe alguses, uks natuke praokile et niiskus välja pääseks ja nii 20...30 minta olid nad seal kuivamas. Kala kuiv läks paras pinu õunapuuoksi pliidi alla ja ahjuuks kinni. Vahepealset aega sisustasin saunalaval. Piiludes tundus, et võiks tiba veel küpseda. Oksad jälle sisse ja ise sauna. Kokku olid nad ahjus vast tunnikese või tiba rohkem. Kalad kaussi ja sool peale. Poole tunni pärast kannatas süüa. Natuke selja pealt oli naha küljes kinni aga muidu nagu päris. Kuna kalu oli päris palju ja kõhud hinkaali täis siis läks osa kalu purki oliivõli alla. Türklased saavad ka osa, kui jõulude ajal laulvat kaamelit kaasa ei võta.

Jälle supp

Pühapäeviti ei viitsi ju eriti süüa teha. Olemas oli vaid tükk sinki ja pool porrut. Pastat ka muidugi. Tomati-sibula möksi olin ka suutnud 3 purki maalt linna tuua. Ükshaaval muidugi, et ehk läheb tarvis. Egas midagi, kõige lihtsam paistis sellest üks supp kokku keeta. Sink tükkideks ja pannile, porru ka natukeseks hauduma. Kuum vesi selga, purk möksi ka. Mõned puljonksikuubikud ja natuke pastanuudleid ja oligi valmis. Tiba hapukas tomatist aga täiesti söödav.

Et ausalt ära rääkida, kuidas selle Siberi tuuraga tegelikult oli

Ärkasin too hommik kell 10.30 selle peale, et musi oli läinud. Kahtlustasin teda algselt kavatsuses võileibade valmistamisest kõrvale hiilida, kuid minu protesti peale ilmus ta välja ning tegi mulle hommikusöögi ning kell 12ks olin valmis päevaplaani järgima - ehk siis poodi minema. Juba varem oli ta mulle uhkel ilmel teatanud, et autos on surnud kala, seega ma olin vaimselt ette valmistatud. Vähemalt oli seal ainult üks kala, mitte nagu eelmine kord kui ta laupäeva hommikul kalaturule hiilis. Milleks ma ette valmistunud ei olnud, oli see, et ühel hetkel seisab Andres nõutu näoga uksel ning teatab, et see kala ei olegi surnud. Vähemalt on värske, arvasin mina ning siirdusin haamri järgi, millega Andres peksis kala trepi pealt nii kaua vastu pead kuni see alla andis ja hinge heitis. Riputasime eluka igal juhuks kilekotiga tooli seljatoe külge, et kui see visa hing veel ellu peaks ärkama, siis ei pääse ta vähemalt mööda maja ringi kondama.

Kui me tunde hiljem naasime, oli kala ikka veel seal kuhu me olime ta jätnud ning paistis jätkuvalt surnud olevat. Elukas asetati tööpinnale ning nüüd nägin ka mina esimest korda, et mis asi see täpselt on. See oli sellline tumehalli värvi ja soolikakujuline. Koon oli tal pikk ning meenutas otsast lumesahka, alakülje pealt vaadates oli tal suu nagu haikalal ning lisaks veel mingid valged pikad näsad nagu Davy Jonesi habe.

Edasiselt järgnes eluka rappimine. Andres on kogu valmistamisprotsessi kirjeldanud nii, nagu oleks see kukepea olnud. Tegelikkuses nägi asi välja nii et Andres lõi talle noaga kõrri ja rebis kõhu lõhki nii et soolikad pritsisid. Sisikond rebiti välja ning kala käis korduvalt duši all, et limast lahti saada. Kurat teab kui kaua see ennast pesnud ei olnud, sest seda lima näis olevat ikka palju. Kogu protsessi saatsid vandesõnad kuna kala avaldas vastupanu ja lima ei tahtnud maha tulla.

Lõppes kõik siiski õnnelikult, kala pakiti hõbepaberisse ning keerati pannile rõngasse nagu verivorst. Ja maitses hea.

Makaronimasin

Musi kinkis mulle sünnipäevaks pastamasina. Ma kardan, et sellel on mingi omakasuline tagamõte ka taga. Kindlasti loodab rohket nosimist. Ühtlasi keeldub ta ise seda pastamasinaks nimetamast. Ehkki see päris makarone teha ei oska. Makaronipuur pidavat lisavarustuses olema.

Kuna ma olin juba enne sünnipäeva "millegipärast" durumjahu ostnud siis sai apastraat ka ära proovitud. Retsept on üks lihtsamaid maailmas jahu+muna või siis jahu+vesi.

Vast kõige keerulisem on jälle ravioolisi teha. Väga kunstipärased nad just ei tulnud. Pildil olev tuli veel katta teise pastaplaadiga ja siis lõikuda ruudukesed.

Kuna täidisega ei maksa närutada siis polnud see just kõige lihtsam tegevus.

Edaspidi on plaan pigem midagi pelmeenilaadset või veelgi suuremat täidisehulka mahutavat hinkaali teha.

Täidises iseenesest oli suitsusink, porru, kuuseriisikas ja riivitud parmesan.

Vist ei ole vaja mainida kas see ka maitsev oli. Musi arvas et soola oleks juurde vaja.

Ahjutuur

Kõigepealt tuleb minna kalaturule. Tavapäraselt on seal käru eluskalaga. Kuna juba ammu olin mõelnud tuura proovimise peale siis lasin ühe sealt omale välja õngitseda. Müüja koksas mingi pulgaga paar korda pikki tuura kukalt. Aga umbes kolme tunni pärast kui autost hakkasin kala tuppa viima siis isend vägagi lõbusas lustimistujus oli. Olin sunnitud tüübile haamriga paar korda lagipähe kopsama.

Aga muidu on tuuraga lihtne - luid pole, soomuseid ka mitte. Ainuke tüütus on lima, mida tuleb just sooja veega ära pesta.

Maitseks läksid oliivõli ja sool.

Pooleks tunniks ahju ja valmis. Ütleme nii, et kõhred söödi ka ära.

Isend altpoolt vaadates.