Ahi

Et sööki saada on vaja vähemalt kahte liiki asju. Söödavad asjad esiteks ja teiseks siis asjad millega söödavad asjad muudetakse rohkem söödavaks. Paljast jahu iseenesest ju peaks olema söödav aga ega ta eriti maitsev ei ole.
Seega, et muuta näiteks jahu maitsvaks on teda vaja segada veega ning siis kuumutada. Saame jahukaste. Ka ei ole just eriti maitsev. Aga kui kuumutada teda näiteks ahjus! Hakkame juba kuhugi jõudma. Vaja ahju!
No ma siis tegin ühe ahju.

See on vundamendiauk. Kuna kruus tuleb kohe vastu pole sügavat kraavi tarvis.

Alus sai tehtud pakkudest. Pealt loodi ja plank läks veel peale.

Liivapadi. Ülesanne siis tekitada massi ja hoolitseda et plank kuuma ei saaks.

Sulane Marko tütrega viimistleb serva, et liiv jooksu ei paneks.

Ahju põhi šamottplaatidest. Tavaline šamott on muidugi 3x odavam aga endale teha siis võib ju lubada. Ahjusuu šabloon ka juba paigas. Väga nutikas nipp. Ahjusuu sisselõikamine jääb ära.

Meeskond töövahenditega. Esiplaanil hakkab kuju võtma ahju sisemus.

Mängud märja liivaga. Nagu lapsepõlves aga seekord kasutasime vett.

Põrsas kiles

Nüüd on vaja natuke tantsida

Ja võibki esimese kihi peale kanda

Teine kiht on juba põhulisandiga. Armatuurkiht. Peaks tegema tugevamaks

Šabloon ära võetud. Kas jääb püsti kui liiv eemaldada?

Koobas. Ja jäi püsti.

Esimene kütmine - suits läks kuhu tahtis

Vastuvõtukomisjon - on märgata meeleheidet ühe komisjoni liikme poolt

Juba parem - suitsu jaoks on ka korsten

Saabus orjatar Isaura keda sai edukalt rakendada kolmanda kihi ehk penokihi ettevalmistamisel

Kolm kihti peal, nüüd vaja veel krohvida, uks teha ja korsten läbi katuse viia

Esimene kiht krohvi peal.

See punane möga on korstna vooderdus. Sai tehtud enne kui suits selle ära tahmab. Ilma põhuta ja suht rasvane segu.

Joogist kah

Laupäeval peitis vabaämm meie eest viina ära!
Ja kuhu siis -- sügavkülma :)
Olgu taevas kiidetud sellise ämma eest!

Seenepirukad

värske liuatäis seenepirukaid

Rukkileiva pizza kana ja sibulaga

Vaja läheb:
rukkijahu, kanafileed, sibulat, kuivpärmi, juustu

Rukkijahust ja kuivpärmist tegi ta taigna, mille sättis meie kamina peale kerkima. Tavaliselt kasutab ta kergitamiseks põrandakütet, aga hetkel on pole see piisavalt soe. Seega ajas ta kaminasse (jah see sama kamin, mida kord aastas köetakse aga mis see eest väga kena välja näeb) paar pilbast ja paberikorvi sisu ning tuli otsa. Samal ajal segas pannil kokku ja praadis ära kanafilee ning sibula. Tainas kerkis ära ning määriti sobivate vandesõnade saatel ahjuplaadile laiali (vandesõnad on vajalikud, et ennetada taigna kinnijäämist lusika, käte või muude laialimäärimiseks kasutatavate atribuutide külge, toime on tõestatud). Kanafilee ning sibula segu laotati taignale, peale veidi hakklihamaitseainet ja riivjuustu. Ja ahju.

Kanafilee seente ja juustuga

Andresel pole aega endal sissekandeid teha, ta teeb süüa, seega panen ise tulevastele põlvedele kirja tema kokakunsti järjekordseid saavutusi. Seekord siis kanafilee seente ja juustuga.

Retsept lihtne - võtke kanafilee, taguge see haamriga kergelt lömaks - päris sodiks pole vaja, piisab kui jääb lapik. Pange peale hakitud seened ja porru ning pistke mõneks ajaks ahju. Mingi aeg - ja ma ei kavatsegi öelda kui kaua need peavad ahjus olema kuna enamik nn retseptiraamatud on ka sellised, et a la "võtke näpuotsatäis soola" - võtke need ahjust välja ning raputage üle riivjuustuga. Siis tagasi ahju kuni juust peal sulanud ja krõbe. Serveerida koos ahjukartulite ning hapukoore-sibula kastmega. 

Seoses sellega, et ma nüüd kodus saab Andres vähem süüa teha ja vähem eksperimenteerida, sellest ka toidublogisse tekkinud paus. Süüa tehakse ikka, ainult et Andres saab seda teha harvemini ja mina õnnetuseks tihedamini. Ja minu tehtud toitudest pole mõtet eriti rääkida. Ükspäev tahtsin endale kisselli teha ja kuna esimene kord, siis loomulikult ei läinud nii nagu oleks pidanud. Esiteks oli mahl vale - sellest tavaliselt poe mahlajoogist ikka ei saa korralikku tugevamaitselist kisselli - aga või keegi selle sinna paki peale kirja paneb - ja see tärklis ei allunud seekord kontrollile ja läks klimpi. Mina süüdistaks tassi, ma üritasin küll ühtlaselt valada aga ikka tuli ta sealt plõmps-plõmps. A no järgmine kord läheb vast paremini.

Mis juhtub kui Andres liiga harva süüa saab teha

Tegelikult käis mul juba eile korra mõte läbi pea, et Andres pole ammu süüa teinud, et kas ta puudust ei tunne juba. Ja mu kahtlused said kinnitust kui ta kokaraamatu õhtul voodisse tiris. Aga seda ei osanud ma arvata, et asi nii suurelt ette võetakse. Nii ongi meie vannitoas kaks plaaditäit müslipõhjasid jahtumas, elutoas kamina ees leivataigen kerkimas, külmkapis känakas liha (mille pean homme ahju ajama), pirukataigen sügavkülmas ja maitsevõi koriandriga sai just valmis. Ja ma peaks mainima, et ta saabus koju täna alles pool kümme õhtul. Let the feast begin!